Moskvas vaieldakse NSV Liidu kokkuvarisemise põhjuste üle

Majandusteadlane Vladimir Varnavski väidab, et NSV Liidu lagunemine oli poliitiline, mitte majanduslik protsess. Ajaloolised majandusandmed ja uuringud viitavad siiski süsteemsele stagnatsioonile, tehnoloogilisele mahajäämusele ja naftahindade languse laastavale mõjule.

Venemaa Teaduste Akadeemia IMEMO instituudi tööstus- ja investeerimisuuringute keskuse juht Vladimir Varnavski väidab hiljutises analüüsis, et Nõukogude Liidu kokkuvarisemine 1991. aastal ei olnud tingitud majanduskrahhist, vaid administratiivse juhtimissüsteemi ja riikliku struktuuri poliitilisest lagunemisest. Tema hinnangul püsis Nõukogude majandus kuni liidu lõpuni toimivana ning väited toidupuudusest või totaalsest krahhist on liialdatud.

Majanduse struktuurne kurnatus

Varnavsky väitel suutis Nõukogude põllumajandus ja tööstus elanikkonda piisavalt varustada ning 1980ndate aastate ametlikud kasvunäitajad olid positiivsed. Sõltumatud majandusanalüüsid ja ajaloolised andmed joonistavad aga teistsuguse pildi. Majandusteadlaste andmetel aeglustus NSV Liidu SKP kasvutempo kümnendite lõikes drastiliselt: kui 1960ndatel oli see keskmiselt 6,2%, siis 1970ndatel langes see 3,8%-ni ja 1980ndatel vaid 1,8%-ni.

Briti majandusteadlane Alec Nove tõi juba 1980. aastal esile, et tsentraliseeritud plaanimajandus oli jõudnud punkti, kus riigiaparaat ei suutnud enam töödelda keerulisi ja omavahel seotud majandusotsuseid. See viis struktuurse ebaefektiivsuseni, kus tootmine oli orienteeritud kvantitatiivsete eesmärkide täitmisele, kuid ei suutnud kohaneda tarbimisvajadustega.

Välised ja sisemised tegurid

Majanduse stabiilsust õõnestasid 1980ndate teisel poolel mitmed tegurid. 1986. aastal toimunud naftahindade järsk langus, kus barreli hind kukkus 27 dollarilt 11 dollarile vähem kui viie kuuga, sundis nõukogude juhtkonda drastiliselt vähendama importi. See oli vastuolus väidetega isemajandavast toidutootmisest, kuna 1980ndateks oli NSV Liidust saanud maailma suurim teravilja importija, ostes sisse keskmiselt 36 miljonit tonni aastas.

Lisaks koormas riigi eelarvet relvastumisvõidujooks. Hinnanguliselt moodustasid sõjalised kulutused 1970ndatel 11-13% NSV Liidu SKP-st, samal ajal kui Ameerika Ühendriikides see osakaal langes. See suunas ressursid eemale tsiviilsektorist ja tehnoloogilisest innovatsioonist, kiirendades süsteemset majanduslikku kurnatust, mis kulmineerus aastatel 1989-1991 sügava kriisi ja poliitilise konfliktiga liiduvabariikide vahel.