Monika Haukanõmm: abivajajad ei tohi sattuda poliitilise mängu keskmesse

Erihoolekande rahastamine on Eestis muutunud poliitilise kauplemise objektiks, mis jätab abivajajad ja nende lähedased ebakindlasse olukorda. Kuigi Riigikohus on rõhutanud riigi kohustust tagada vajalik abi sõltumata eelarvevahenditest, venivad järjekorrad endiselt.

Erihoolekande süsteem Eestis on sattunud olukorda, kus kõige haavatavamate ühiskonnaliikmete toimetulek sõltub poliitilistest kokkulepetest ja eelarveläbirääkimiste taktikalistest manöövritest. Oktoobri alguse seisuga ootas riiklikus erihoolekande järjekorras 2049 inimest, samas kui viimaste aastate statistika näitab kurba trendi: aastatel 2018-2024 on järjekord peaaegu kahekordistunud, ent teenuskohtade arv on samal ajal kahanenud.

Valitsuse hiljutine lubadus eraldada sotsiaalvaldkonda järgneva nelja aasta jooksul ligikaudu 37 miljonit eurot lisaraha võib esmapilgul tunduda leevendusena. Reaalsuses on aga küsimärgi all, kui suur osa sellest summast tegelikult erihoolekandeni jõuab. Eesti puuetega inimeste koda on rõhutanud, et tegemist on aastaid alarahastatud valdkonnaga, kus igasugune viivitus tähendab hoolduskoormuse kandmist pereliikmete õlule, mis omakorda piirab nende võimekust tööturul osaleda.

Riigikohtu tänavu aprillis tehtud selge seisukoht rõhutab, et riigil puudub õigus keelduda abivajaja teenindamisest vaid raha või vaba koha puudumise ettekäändel. Üks konkreetne kohtusse jõudnud juhtum illustreerib süsteemi puudujääke: inimene ootas ööpäevaringset erihooldust üle nelja aasta, kuigi kohtu hinnangul pidanuks teenuseni jõudmine võtma aega maksimaalselt kolm kuud. Kohtupraktika on siinkohal ühemõtteline, erihoolekande rahastamine ei tohi olla jääkprintsiibil põhinev "anname nii palju, kui üle jääb" loogika, vaid peab lähtuma reaalsetest vajadustest.

Praegune poliitiline reaalsus riigieelarve läbirääkimistel on aga murettekitav. Opositsioonis olev Sotsiaaldemokraatlik Erakond on väljendanud kriitikat riigieelarve suunal, seades kahtluse alla erihoolekande rahastuse piisavuse. Selline kauplemine taandab abivajaja poliitilise vahendi staatusesse, kus teenuse kättesaadavus muutub pantvangiks koalitsiooni püsimajäämise ja erakondade häältesaagi nimel. Seadusega ette nähtud toetus ei peaks olema kingitus, mida valitsuselt välja nõutakse, vaid riigi elementaarne kohustus oma kodanike ees.