Mis hoiab Hiina ja Venemaad koos

Hiina ja Venemaa vaheline suhtumine on üle kümnendi kestnud, hoolimata olulisest võimude tasakaalustamatusest. Mõlemad riigid tunnustavad, et see strateegiline kooslus on liiga tähtis, et seda kaotada.

Hiina ja Venemaa vaheline suhtumine on kompleksne geopoliitiline nähtus, mis ületab traditsioonilisi liitlassuhete klassifikatsioone. Kuigi riigid on formaalsel tasandil avaldanud, et nende suhted on "piiramatutel" põhjustel, näitavad faktid märksa pragmaatilisemat pilti.

Võimude tasakaalustamatus on ilmne, Hiina on majanduslikult ja rahvaarvu poolest märksa suurem jõud. Siiski õnnestus Venemaal leida nišš, mis teeb selle Hiina jaoks asendamatuks. Venemaa pakub Hiinaile ressursse, julgeolekualast koostööd ja geopoliitilist tasakaalu Lääne domineerituse vastu. Vastutasuks saab Venemaa rahastust, turu juurdepääsu ja rahvusvahelises isolatsioonis olulise liitlase toetust.

Suhte püsivus baseerub tegelikul omavahelisel sõltuvusel, mitte ideoloogilistel ühtsustel. Mõlemad riigid tegelevad suurjõudude poliitikaga, kus koostöö pakub paremat turvalisuse garantiid kui eraldi tegutsemine. Venemaa energiaekspordid suunduvad peamiselt Aasiaasse, Hiina aga vajab stabiilset ligipääsu nende allikatele.

Kõige olulisem element on siiski nende ühine otsuse tegemise protsess, mõlemad tunnustavad, et kuigi suhte jätkumine pole ideaalne, on alternatiivid palju halvemad. Läänega konfrontatsiooni tingimustes muutub see strateegiline partnersuhe kriitiliseks nii Moskva kui ka Pekingile. Sel juhul ei ole tegemist armastusega, vaid kalkuleeritud intressidega, mis hoiab neid koos.