Miks on Marine Le Pen üldse veel Prantsusmaa poliitikas?

Prantsuse ajakirjanik ja aktivist Rokhaya Diallo küsib, miks on Le Pen'il üldse õigus kandideerida ametikohale pärast seda, kui apellatsioonikohus kinnitas tema süüdi mõistmise avalike vahendite omastamises ulatuses 2,8 miljonit eurot. Diallo hinnangul on debatt Le Pen'i presidendikandidatuuri üle varjutanud tõelise küsimuse: kas selline poliitik on üldse legitiimne avaliku elu tegelane?

Prantsuse apellatsioonikohus kinnitas hiljuti, et Marine Le Pen mängis keskset rolli süsteemis, mis rüüstas kümnendi jooksul Euroopa Parlamendi vahendeid, ja ometi on Le Pen juba käivitanud oma presidendikampaania 2027. aastaks. Prantsuse ajakirjanik ja aktivist Rokhaya Diallo leiab, et see prioriteetide seadmine räägib iseenesest kõike.

Skeem, mis kestis 11 aastat

2004. aastal käivitas Rahvusrinde (nüüd Rahvuslik Liit, RN) juhtkond skeemi, mille raames esitati Euroopa Parlamendile arveid töötajate eest, kes peaksid olema europarlamendiliikmete assistendid. Tegelikkuses suunati see raha Prantsusmaale partei tegevuse rahastamiseks. Palgal olid muuhulgas Le Pen'i ihukaitsja ja isiklik assistent, inimesed, kellel Euroopa Parlamendis tegelikku tööd polnud. Pettus kestis 2016. aastani.

Kohtuasjas oli 28 süüdistatavat, sealhulgas Marine Le Pen ja tema hiljuti surnud isa Jean-Marie Le Pen, kes töötas europarlamendiliikmena kuni 2019. aastani. Apellatsioonikohtu 341-leheküljelises otsuses kirjeldatakse Le Pen'i rolli kui skeemi «otsustavat edasiviivat jõudu». Tõendatuks osutus 2,8 miljonit eurot; algne kahtlus ulatus 4,9 miljoni euroni.

Le Pen'i karistust leevendati: kolm aastat vangistust, millest kaks on tingimisi ja üks kantakse elektroonilise järelevalvega. Lisaks 100 000 euro suurune trahv ja avalikust ametist kõrvaldamine 45 kuuks, millest 30 on peatatud. Kuna Le Pen esitas kaebuse Prantsusmaa kõrgeimale kohtule, on elektrooniline järelevalve esialgu samuti peatatud. RN kui juriidiline isik mõisteti samuti süüdi; partei peab maksma 2 miljonit eurot trahvi, millest pool on tingimisi.

«Puhtad käed», kellel tegelikult?

Diallo toob esile silmatorkava vastuolu. Aastaid kampaanias loosungiga mains propres et tête haute («Puhtad käed ja pea püsti») esinenud partei taotles, et just tema kehastab poliitilist ausust. «Kõik on riigikassasse käe pistnud, välja arvatud Rahvusrinne,» teatas Le Pen ise kunagi teledebatis.

2013. aastal nõudis ta avalikult eluaegset ametikeelustaatust kõigile ametnikele, kes on süüdi mõistetud oma ametikohaga seotud rikkumistes. See oli tema presidendiprogrammi ametlik lubadus. Samal ajal oli juba käimas skeem, mille eest ta hiljem kaks korda süüdi mõisteti.

Mida õigus ütleb

Prantsuse seadus lubab avalikust ametist kõrvaldada kuni kümneks aastaks ametnikke, kes on süüdi mõistetud tõsistes aususe rikkumistes nagu avalike vahendite omastamine. Diallo meenutab, et 2022. aastal kinnitas kassatsioonikohus linnapea kriminaalkorras süüdi mõistmise 19 240 euro suuruse munitsipaalraha omastamise eest, tulemuseks viieaastane kandideerimiskeeld ja alaline keeld avalikul ametikohal töötada.

Le Pen'i puhul on muster teistsugune. Ta ei ole kunagi vabandust palunud ega kahetsust avaldanud. Diallo hinnangul peaks see üksi, sõltumata kohtuotsusest, tema ja tema partei legitiimsuse küsitavaks tegema.

«RN, mis väidab end kaitsmas Prantsusmaad ja prantsuse rahvast, pettis neid hoopis ja võttis neilt selle, mis neile õigustatult kuulus,» kirjutab Diallo. «Vastupidiselt rassistlikule narratiivile pole Prantsuse maksumaksja arvel elanud immigrandid, vaid partei oma juhid.»