Miks kaheksakümne rahvarohkeima riigi seast ei osale 2026. aasta MM-il?

2026. aasta jalgpalli MM-il osalevad kümnest kõige rahvarohkemast riigist vaid kaks, USA ja Brasiilia. Indias, Bangladeshis, Etioopias ja Pakistanis jälgivad miljonid fännid võõraid tiime, sest nende kodumaa on MMist kaugel. Miks rahvaarv ja jalgpalliedu ei käi käsikäes?

17. juunil, kui Lionel Messi lõi Alžeeria väravavaht külmavereliselt maha, plahvatas rõõm Bangladeshi pealinnas Dhakas. Tänavatel ja avalikes fännisoonis kogunes tuhandeid kohalikke, kellest paljud kandsid Argentiina sinivalgeid albiceleste-särke. Mitte üks neist polnud argentiinlane.

Sama pilt kordub India ja Indoneesia linnades. Oma riikide koondised ei küüni MMini ning nii on mõnel teisel rahval juba ammu võõras tiim de facto kodumaaks saanud.

Ainult kaks kümnest

Kümne rahvarohkeima riigi seast on 2026. aasta MM-il väljakul vaid USA ja Brasiilia. Venemaa ja Nigeeria on varasematel turniiridel esinenud, kuid praegusel MMil puuduvad. Hiina ja Indoneesia on osalenud kumbki vaid ühe korra. India kvalifitseerus küll 1950. aasta Brasiilia MMile, kuid loobus vähem kui kuu enne turniiri algust. Bangladesh, Etioopia ja Pakistan on siiani MM-finaalturniirist eemale jäänud.

Miks rahvaarv jalgpallimenuga ei korreleeru? Briti majandusteadlane Stefan Szymanski, raamatu Soccernomics kaasautor, selgitab, et riigile on vaja inimesi, kapitali ja infrastruktuuri. «Jalgpallis tähendab see treeningvõimalusi ning oskust talente leida ja arendada,» ütles ta BBC-le.

Raha, kogemus, traditsioon

Szymanski ja tema kaasautor Simon Kuper jõudsid Soccernomicsis järeldusele, et suurte turniiride võitmiseks vajab riik üldjuhul vähemalt 15 000 dollarit SKT elaniku kohta aastas. Brasiilia ja Argentina rikuvad seda reeglit, mõlemad on koos võitnud kaheksa MMi tiitlit, kuigi nende sissetulek jääb sellest künnisest tunduvalt allapoole.

Kolmas tegur on kogemus ja traditsioon. «Kõik riigid, kes on kunagi MM-tiitli võitnud, domineerisid jalgpallis juba sada aastat tagasi, enne koloniaalajastu lõppu,» märkis Szymanski. Uruguay, vaid 3,5 miljoni elanikuga, võitis MM-i 1930. ja 1950. aastal; La Celestel oli esimene rahvusvaheline mäng juba 1902. aastal.

Kriiket pole vabandus

Lõuna-Aasia puhul tuuakse sageli välja kriiketi domineerimine. India professionaalne Indian Premier League on planeedi rikkaim kriiketi liiga, mis ahvatleb noori sportlasi eelistama palli-kurikamängu. Endine India koondislane Shyam Thapa tunnistab, et see on tõsine konkurents. «Vanemad peavad mõistma, et ka jalgpalliga saab hästi teenida,» ütles ta BBC-le.

Bangladeshi näitleja ja kirjanik Odite Karim ei nõustu sellega, et kriiket on peamure. Ta osutab Austraaliale ja Uus-Meremaale, kriiketi tugevriigid,, mis käivad MMil regulaarselt. «Kriiket on lihtsalt ettekääne,» ütleb Karim. «Meil pole lihtsalt vajalikku süsteemi ega organisatsioonilist ülesehitust, mis võimaldaks riigil MMil mängida.»

Hiina mõistatus

Hiina juhtum on omaette teema. Olümpiamängudel on riik viimastel aastakümnetel üks edukamaid, kuid meeste jalgpallis pole samasugust edu tulnud. «Teoreetiliselt pole ühtegi põhjust, miks Hiina ei võiks kasvatada maailmatasemel jalgpallureid,» ütleb Pekingis elav Hiina jalgpalli ekspert Mark Dreyer. «Probleem on selles, et kõik on riigi kontrolli all ja otsused tulevad ülevalt alla, jalgpalli peaksid juhtima jalgpalliinimesed, mitte poliitikud.»

Hiina pole MMil osalenud alates 2002. aastast, hoolimata massiivsetest investeeringutest, mille käigus Superliigasse meelitati kümneid Lõuna-Ameerika ja Euroopa staaре.

Etioopia, kolm staaреdionit 380 mängule

Etioopias on olukord veelgi karmim. Jooksval hooajal pidi riiklik Premium-liiga läbi viima üle 380 mängu, kasutades vaid kolme sertifitseeritud staaреdionit. «See on kõik, mis meil on,» ütles Etioopia Premium-liiga tegevjuht Kifle Seife 27. juunil ajalehele Reporter. Koondise kodumängud Aafrika MM-valikturniiriks tuli pidada Marokos.

Pakistanit eemaldas FIFA aastatel 2017-2025 kolm korda rahvusvahelistest võistlustest seoses föderatsiooni sisemiste poliitiliste konfliktidega. Bangladesh ja Pakistan lahkusid Aasia valikturniiri alagrupist pärast kuut mängu ühegi võiduta.

Odite Karim on realist: «Kui vaadata asju ausalt, ei näe ma mingit võimalust, et Bangladesh mängib MMil minu eluajal. Aga bangladeshi fännid tahavad iga võimaluse korral selle turniiriga kaasa elada.»