Miks harrastusteadlased loodavad, et nende vaatlused muudavad midagi

Eesti Maaülikoolis bakalaureusetöö kaitsnud Triin Korv uuris, mis motiveerib inimesi harrastusteaduses osalema ja mis paneb neid tegevuse pooleli jätma. Selgus, et osalejad usuvad siiralt, et nende kogutud andmed mõjutavad päriselt looduskaitselisi otsuseid, kuid väiksema kogemusega osalejad loobuvad kergesti, kui neile piisavalt tuge ei pakuta.

Kui keegi küsib, miks inimesed oma vaba õhtut veetes linde loevad, putukaid fotografeerivad või veekogudes veetaset jälgivad, on vastus üllatavalt keeruline. Triin Korv kaitses sel teemal bakalaureusetöö Eesti Maaülikoolis ning leidis, et harrastusteadlase motivatsioon ei teki iseenesest ega püsi iseenesest.

Mis inimesi kaasab

Harrastusteadus ehk kodanikuteadus annab igaühele võimaluse teadusesse panustada. Eestis on levinuimad andmekorjepõhised algatused: Eesti Ornitoloogiaühingu talvine aialinnuvaatlus, kampaania „Eesti otsib nurmenukke", Loodusvaatluste maraton, Veestik.info veekoguvaatlused ning Tervise Arengu Instituudi „Pane puuk posti".

Korv intervjueeris uuringu käigus 12 inimest, kes olid osalenud vähemalt ühes sellises algatuses. Vestlustest joonistus välja selge muster: harrastusteadlase teekond algab sageli lapsepõlvest, tihtipeale koolist, kus esimene kokkupuude loodusvaatlustega süütas elukestva huvi.

Osalejaid ajendas soov rahuldada uudishimu, omandada uusi teadmisi ja veeta aega looduses. Aga ka midagi enamat: enamik uskus, et nende kogutud andmetel on päris mõju. «Looduskaitsealuste liikide vaatlused võivad aidata ära hoida lageraiet või teisi soovimatuid arendustegevusi,» tõid intervjueeritavad näitena välja. See eristab Korvi uuringut varasematest: tavaliselt ei ole harrastusteadlased nii kindlad oma panuse tegelikus mõjus.

Kus motivatsioon murdub

Igapäevaelu on peamine takistus. Ajapuudus kerkis intervjuudes esiplaanile kõige sagedamini; paljud püüdsid vaatlusi põimida muudesse tegemistesse, jalutuskäikudesse või tööpäeva ääremaadele. Motivatsiooni toetas lähedaste kaasamine, looduskaitsega seotud töö või lihtsalt hea ilm. Need tegurid on algatuste korraldajate jaoks raskesti mõjutatavad.

Üks leid peaks korraldajatele eriti kõnekas olema. Aktiivsed, teemasse sügavalt pühendunud harrastusteadlased taluvad tehnilisi tõrkeid ja halba korraldust üsna hästi, kui kogemus neid ei rahulda, jätkavad nad vaatlemist lihtsalt omal käel, ning väärtuslikud andmed ei jõua enam teadlasteni. Väiksema kogemusega osalejad aga loobuvad toetuse puudumisel tegevusest täielikult. Ja just nemad moodustavad enamiku igast algatuse kogukonnast.

Mis toimib, mis mitte

Osalejad tõid puudusena välja vähese tagasiside ja läbipaistmatuse: nad ei teadnud, kuhu nende andmed lähevad ega mis neist saab. Uuringute tulemusi jagatakse osalejatega harva.

Positiivse näitena tõsteti esile riiklik karuputke seire: pärast võõrliigist teatamist mindi taimi kiiresti eemaldama ja osalejad nägid oma panuse otsest mõju. Samuti hinnati kõrgelt nutirakendust PlutoF GO, mis teeb vaatluste tegemise lihtsaks igas vanuses inimestele.

Neli hetke, mis otsustavad

Korvi bakalaureusetöö tulemusena sündis harrastusteadlase motivatsiooniteekonna raamistik, mis kirjeldab nelja kriitilist punkti, kus korraldajad saavad osalejaid paremini kaasata.

Esiteks huvi äratamine, algatusi tuleks tutvustada peavoolumeedias ja siduda haridusega, et noored saaksid positiivse kogemuse varakult. Teiseks selgete eesmärkide seadmine, võimalusel koos osalejatega: kui inimene mõistab, miks tema panus on vajalik, panustab ta rohkem. Kolmandaks pikaajalise motivatsiooni toetamine, osalejal peab olema tunne, et ta on pädev, iseseisev ja kogukonna osa; aktiivsematele võiks anda võimaluse osaleda teadustöö järgmistes etappides.

Neljandaks tagasiside ja tunnustamine. Meened ja nimeline kiitus ei ole harrastusteadlaste peamine ajend, kuid jäävad ometi positiivse kogemusena meelde. Olulisem on see, et teadlased jagaksid osalejatega uuringu edenemist ja tulemusi, odav samm, mida tehakse harva.

Korv tunnistab, et 12 intervjueeritavat ei esinda kõiki Eesti harrastusteadlasi. Ent üks järeldus paistab selge: inimesed, kes kulutavad oma vaba aega lindude loendamisele või puukidest teatamisele, tahavad, et sellest oleks kasu.