Miks erakondlikku minevikku varjata?

Riigikogu menetluses olev eelnõu soovib piirata endiste erakonnaliikmete poliitilise kuuluvuse avalikkust. Postimees leiab, et see on halb idee, mis viiks ajaloo ümberkirjutamiseni.

Eestis on tõusnud taas päevakorda küsimus, kas inimese varasem erakondlik kuuluvus peaks olema avalikult kättesaadav teave. Uus eelnõu pakub välja, et endiste erakonnaliikmete andmeid ei peaks enam avalikus registris näitama.

Teema pole uus. Juba 2008. aastal võttis toonane õiguskantsler Indrek Teder seisukoha, et kehtivate erakonnaliikmete andmete avalikustamine on põhiseaduspärane, kuna avalik huvi kaalub üles poliitiliste veendumuste kaitse. Erakond ei saa olla salaselts, avalikkusel on õigus teada, kelle nimel ja milliste huvide eest keegi esineb.

Mis eelnõu ette näeb?

Äsjase eelnõu seletuskirja kohaselt ei peaks avaliku huvi argument laienema inimestele, kes ei kuulu enam ühtegi erakonda. Erakondliku kuuluvuse andmeid säilitatakse küll tähtajatult kui ajalooliselt väärtuslikku teavet, kuid neid näeksid üksnes isik ise ja varasemad erakonnad. Ajakirjanikud saaksid andmeid küsida vaid teabenõude korras.

Eelnõu autorite loogika meenutab ELi õigust olla unustatud, mille kohaselt saab õigusrikkuja taotleda oma nime eemaldamist veebist pärast karistuse kandmist. Kuid erakondlik tegevus ei ole õigusrikkumine, see on demokraatliku ühiskonna normaalne osa. Miks peaks selle suhtes kehtima samad põhimõtted mis kuritegeliku taustaga?

Ajaloo ümberkirjutamise oht

Seadusemuudatus tõstataks paratamatult küsimuse ajakirjandusliku veebisisu kohta, kus sisaldub viiteid isikute varasemale erakondlikule tegevusele. Kui neid ei eemaldata, on registriandmete varjamisel vähe mõtet. Kui aga eemaldata, jõutakse ajaloo ümberkirjutamiseni.

Tuntud pretsedent pärineb Eestimaa Vasakpartei endiselt esimehelt, kes palus pärast erakonnast lahkumist Eesti Päevalehel oma persooniloo veebiarhiivist kustutada, põhjendades seda sellega, et ta ei ole enam aktiivne poliitik. Vaidlus jõudis riigikohtuni ja õigus jäi ajalehele.

Demokraatlikus ühiskonnas peaks poliitika olema avalik, mitte kuluaarides aetav salavärk. Erakonnaga ühinemine tähendab teadlikku valikut toetada teatud maailmavaadet ja põhimõtteid, ning seda avalikult. Varjata pole midagi, mis pole kuritegelik. Sellele libedal rajal ei tasuks sammu edasi astuda.