Miks EL-i uus tollimaks Temul ja Sheinil on tegelikult vajalik

1. juulist rakendub EL-is kolmandatest riikidest ostetavale kaubale tollimaks, mis on pannud Temu ja Sheini kasutajad pahuralt küsima, miks nende odav Hiina tellimus nüüd kallimaks läheb. Vastus pole nii lihtne, kui tundub.

Alates 1. juulist 2026 tabab Temu ja Sheini ostlejaid ebameeldiv üllatus: kolmandatest riikidest, sealhulgas Hiinast, tellitud kaubale on rakendunud tollimaks, mis muudab seni imeliku hinna tunduvalt vähem imeliseks. Foorumites ja sotsiaalmeedia kommentaarides kõlab üks ja sama kurtmine, miks peaks maksma rohkem, kui kogu see kaup niikuinii Hiinast pärit on, olgu see siis Eesti poest ostetud või otse veebist tellitud?

See on õiglane küsimus. Kuid sellel on rohkem kihte, kui esimesel pilgul paistab.

Miks odav hind ei tähenda head tehingut

Probleem ei ole ainult hinnas, vaid selles, mida see hind varjab. Hiina odavplatvormide kaudu müüdavad tooted on korduvalt jäänud vahele ohutusnõuete rikkumistega, lastele mõeldud mänguasjadest kuni elektroonikakaabliteni. EL-i toodetel on kohustus läbida vastavuskontroll ja importijal lasub vastutus. Otse Hiinast väikepakina saabunud toode on sellest kontrollist sageli mööda libisunud, eriti kui saadetise väärtus jäi alla maksuvabastuse piiri.

Lisaks on küsimus konkurentsist. Euroopa tootjad ja kaupmehed maksavad makse, järgivad tööõigust, peavad kinni keskkonnakohustustest. Kui nende konkurent saab pakkuda odavamat hinda pelgalt seetõttu, et tal puuduvad samad kulud ja kohustused, pole see vaba turg, see on moonutatud turg.

Tollimaks kui tasandaja

Uus tollimaks ei ole kantud soovist inimestelt raha välja pigistada. See on katse panna kõik turuosalised samadele tingimustele. Kui Hiina tootja peab arvestama sellega, et tema kaup läheb EL-i sisenedes maksustamisele, väheneb tema hinnaeelise kunstlik osa.

See ei tähenda, et kõik odav on halb või et Temu ja Shein peaksid turult kaduma. Osa nende kaupadest on küllaltki korrektne. Küsimus on selles, et ostja peaks teadma, millega ta tegu teeb, ja süsteem peaks tagama, et ohtlikud tooted ei jõua lastekäte vahele ainuüksi seetõttu, et need olid piisavalt odavad, et tollisüsteemist läbi libiseda.

Odavus iseenesest ei ole voorus ega pahe. Aga kui hind on saavutatud ohutuskontrollide, tööõiguse ja maksukohustuste eiramisega, tasub küsida, kes tegelikult selle vahe kinni maksab.