Miks Andy Burnham võib Euroopale olla tugevam liitlane, kui kardetakse

Poliitikaanalüütik Jessica Berlin väidab, et Andy Burnhami vähene kogemus kaitsepoliitika vallas ei tohiks Euroopas muret tekitada. Burnhami tugevus peitub kohaliku vastupanuvõime ehitamises, oskuses, mida NATO täna hädasti vajab. Hübriidsõja ajastul algab riigi kaitse kodust, mitte lahinguväljalt.

Keir Starmeri lahkumine Ühendkuningriigi peaministri kohalt tekitas Euroopa pealinnades muret: kas tema järglane Andy Burnham on kaitseküsimustes liiga kogenematu? Jessica Berlini hinnangul on see hirm väär.

Berlin on poliitikaanalüütik ja Center for European Policy Analysis vanemteadur. Tema argument on lihtne: Burnham ei kujundanud oma karjääri Londoni välispoliitikaseminarides, vaid Manchesteri linnapea toolil, ja just see on tema eelis.

Kohalik kogemus kui strateegiline vara

Burnhami linnapeaperioodil tabas Manchesteri mitu rasket kriisi: 2017. aasta terrorirünnak Manchesteri Arenas, üleujutused, tulekahjud ja COVID-19 pandeemia. Ta ei piirdunud reaktsiooniga, tellis Arena rünnaku järel sõltumatu ülevaate, viis selle soovitused ellu ja nimetas ametisse Suur-Manchesteri esimese vastupanuvõime peaohvitseri. Ta lõi ka vastupanufoorumi, mis koondab üle 80 organisatsiooni.

See on täpselt sama loogika, mida riigijuht vajab hübriidsõja ohu vastu: aus sissevaade nõrkustele, institutsioonilised õppetunnid, hajutatud võimekus.

Suurim oht tuleb seest

Berlini meelest on Lääne suurim probleem see, et kaitse käsitatakse endiselt kui midagi, mis toimub kuskil mujal, lennukikandjagruppides, NATO tippkohtumistel, kellelegi teise piiril. Ent Ühendkuningriik on juba rünnaku all: küberrünnakud, vene mõjuoperatsioonid, sabotaaž ja poliitilise mõju ostmine on igapäevane reaalsus.

Möödunud aasta mais süütasid Starmeriga seotud auto ja kaks kinnisvara Ukraina ja Rumeenia kodanikud, kelle oli värvates ja tasustanud venekeelne käsitleja. Isegi pärast seda, kui terrorismivastase politsei ohvitser kirjeldas juhtumit Venemaa riigiga seotud sabotaaži mustrina, reageeris ühiskond üleriikliku õlakehitusega. Berlin nimetab seda õlakehitust reaalseks julgeolekuohuks.

Venemaa eesmärk ei ole Royal Navyt uputada. Palju tõhusam on õõnestada solidaarsust, usaldust ja identiteeti, mis hoiab demokraatlikku ühiskonda koos. Kui sidekaablid lõigatakse läbi ja droonid ilmuvad taevas, peavad kodanikud pöörduma üksteise poole, mitte vaenlase vastu.

Soome mudel ja Ukraina õppetund

Berlini võrdluspunktid on Soome ja Ukraina. Soome «tervikliku julgeoleku» mudel hõlmab kogu ühiskonda: valitsust, ettevõtteid ja kodanikuühiskonda. Riigis on 50 000 tsiviilkaitsevarjendit, mis mahutavad 85% elanikkonnast. Meediakirjaoskust ja võltsuudiste tuvastamist õpetatakse koolides alates kolmandast klassist.

Ukraina puhul näitas 2022. aasta sissetung, et tavapärastel mõõdupuudel nõrgem riik suutis vastu pidada tänu ühiskonna mobiliseerumisele: külaelanikud blokeerisid tankid, improviseeritud luureverkostikud tegutsesid inimeste igapäevatöö kõrval. Need keldrites ja suvimajades droonidega askeldanud insenerid löövad täna Venemaad iga päev.

Berlini väljakutse Burnhamile

Berlin soovitab Burnhamil kujundada kaitsepakett, mis on temale omane: ühendada piisav rahastus traditsioonilistele sõjalistele võimetele investeeringutega kodusel rindel, hariduses, kriitilises ja digitaalses infrastruktuuris. Valik ei ole «tankid või õpetajad, raketid või mõistus», kõik on hübriidsõja ajastul riigikaitses hädavajalikud.

Berlini meelest peaks NATO Ankara tippkohtumisel, kus Euroopa liidrid Starmerile hüvasti ütlevad, silmas pidama: riik, mis tugevdab oma kogukondi ja karastab end hübriidsõja vastu, on tugevam liitlane, mitte nõrgem.