Metsloomade arvukuse kasv Eestis nõuab uut lähenemist

Kirjanik Ülle Solovjova tõdeb, et tänavune aasta on toonud Eestis kaasa suurkiskjate silmatorkava arvukuse kasvu, mis nõuab ühiskondlikku diskussiooni turvalisuse ja looduskaitse piiridest.

Eesti metsades ja asustatud alade läheduses on tänavu silmapaistvalt palju suurkiskjaid, mistõttu vajab senine suhtumine ulukipopulatsioonide kontrolli alla värskendamist. Ülle Solovjova märgib, et karude ja huntide sagenevad kohtumised inimestega ei ole enam juhuslikud üksikjuhtumid.

Karude puhul on üheks võtmeteguriks olnud inimeste teadlik looduskaitsepoliitika, mis on liigi arvukust sihipäraselt tõstnud. Samal ajal on huntide arvukuse kasvul teistsugused juured, ulatudes tagasi sigade Aafrika katku leviku ajani. Tollane toidulaud metsas oli rikkalik, mis soosis pesakondade suurenemist, ning nüüd näeme selle tagajärgi: rajakaamerad salvestavad tihti kolme-nelja kutsikaga hundikarju ja hundikarju.

Selline suurkiskjate kontsentratsioon tekitab vältimatult pingeid maapiirkondades. Inimesed on harjunud elama turvalises keskkonnas, kus metsloomade kohtamine õuel on erandlik, mitte reegel.

«Me keegi ei taha tagasi aega, kus hunt taluõuelt lapsi viis,» rõhutab Solovjova olukorra tõsidust.

Praegune olukord nõuab ühiskondlikku diskussiooni selle üle, mil määral oleme valmis kiskjatega koos eksisteerima ja kus jookseb piir inimese turvatunde ning looduskaitse eesmärkide vahel.