Mesilaste navigatsioonioskused Eestis võivad muuta droonitehnoloogia tulevikku

Mesilaste võime leida tee tagasi tarru, kasutades lihtsaid keskkonnaandmeid, pakub uusi lahendusi autonoomsesse tehnoloogiasse. Teadlased katsetavad praegu nende looduslike navigeerimispõhimõtete ülekandmist droonidele ja sõidukitesse.

Mesilased suudavad kilomeetrite kauguselt täpselt koju naasta, kasutades navigatsioonimehhanisme, mida insenerid püüavad nüüd droonidesse ja autonoomsetesse sõidukitesse integreerida. Erinevalt inimtehnoloogiast, mis toetub mahukatele kaartidele ja satelliitandmetele, saavad mesilased hakkama oluliselt napimate ressurssidega.

Marek Strandberg selgitab, et hoolimata sellest, et mesilase ajumaht on inimese omast kümneid tuhandeid kordi väiksem, suudab putukas töödelda keerukat visuaalset ja keskkondlikku infot. Need väikesed elusolendid loovad lennu ajal pidevalt uuenevaid andmekogumeid, mis võimaldavad neil orienteeruda ka muutuvates oludes.

Looduslik navigatsioonisüsteem

Navigeerimiseks kasutavad mesilased Päikese asukohta, valguse suunda, maastikuvihjeid ja lennu ajal kogutud infokilde. Need andmed talletuvad nende miljonist ajurakust koosnevas närvisüsteemis, luues omamoodi bioloogilise navigatsiooniarvuti. Selline lahendus on äärmiselt energiasäästlik ja töökindel.

Droonitootjad on juba asunud katsetama sarnaste lihtsate sensorite ja piiratud mäluga süsteemide rakendamist, eesmärgiga luua seadmeid, mis ei vaja töötamiseks suuri andmebaase. Eesmärk on välja arendada tehnoloogia, mis oleks võimeline iseseisvalt hakkama saama ka keerukates tingimustes, kus GPS-signaal võib puududa või olla ebatäpne.