Meretuulepark Saaremaa läänerannikul vajab põhjalikke uuringuid nahkhiirte ja mereelu kohta

Eesti ja Läti ühise ELWINDi projekti raames uuritakse Saaremaast lääne poole jäävat mereala, et hinnata selle sobivust meretuulepargiks. Uuringud on tuvastanud piirkonnas aktiivse nahkhiirte rände, mis võib mõjutada tulevasi ehitusotsuseid.

Eesti ja Läti ühine meretuulepargi algatus ELWIND viib läbi põhjalikke keskkonnauuringuid Saaremaast lääne pool asuval merealal. Eesmärk on selgitada, kas ja millistel tingimustel see piirkond elektritootmiseks sobib ning milliseid keskkonnamõjusid peab arendaja arvesse võtma.

Andmed määravad asukoha

Arendusprotsess ei alga mitte tehnilisest disainist, vaid looduslikust analüüsist. Eeluuringute käigus kõrvutati neli erinevat mereala, hinnates nende tehnilisi võimalusi ja sotsiaalmajanduslikke tegureid, et valida edasiseks tööks optimaalseim variant. Praegused uuringud hõlmavad kogu mereökosüsteemi, jälgides lisaks veealustele tingimustele lindude, hüljeste ja kalade liikumist ning merepõhja seisundit.

Nahkhiirte aktiivsus seab piiranguid

Uuringutest selgus, et merel esinevad ka nahkhiired, keda tavapäraselt seostatakse maismaaga. Saaremaa lähistel tuvastati viis erinevat nahkhiireliiki, kelle liikumine on tugevalt hooajaline. Aktiivsus tõuseb kevadel ja on eriti kõrge sügisrände ajal, ulatudes tipptasemele septembris.

Kogutud andmed dikteerivad tuulikute lõpliku asukoha ja kaablitrasside kulgemise. Kui uuringud kinnitavad teatud ajal või kohas kõrgemat riski näiteks nahkhiirtele, nõuab see tuulikute töö piiramist või nende ümberpaigutamist. Selline praktika on kasutusel rahvusvahelistes projektides, et vähendada kokkupõrkeriski ja säästa ökosüsteemi.