Meelis Oidsalu: uus riigikorralduse manifest Eestis vajab enamat kui vaid kriisihüüdeid

Analüütik Meelis Oidsalu kritiseerib Vikerraadio päevakommentaaris Jaak Aaviksoo, Marju Lauristini ja Jüri Raidla värsket riigikorralduse manifesti. Oidsalu leiab, et manifest toetub kohati nõrgale argumentatsioonile ja alarmistlikule toonile, mis ei pruugi tegelikke riigijuhtimise probleeme lahendada.

Meelis Oidsalu analüüsib Vikerraadio päevakommentaaris Jaak Aaviksoo, Marju Lauristini ja Jüri Raidla äsja avaldatud riigikorralduse kaasajastamise manifesti. Autorid pakuvad välja mitmeid muudatusi, sealhulgas valimisliitude lubamist riigikogu valimistele, ministrite avaliku aruandluse karmistamist ning "Eesti Tuleviku Konvendi" loomist. Oidsalu märgib, et kuigi manifestis püstitatud eesmärgid on mõistetavad, kannatab dokument tendentslike üldistuste all.

Manifesti autorid väidavad, et usaldus riigivalitsemise vastu on kahanenud kriitilisele tasemele, kuid Oidsalu toob välja OECD andmed, mis ei toeta täielikult sellist alarmismi. Aastatel 2021-2025 langes Eestis valitsust usaldavate inimeste hulk küll 47 protsendilt 37 protsendile, kuid 33 arenenud riigi võrdluses püsib Eesti näitaja siiski keskmisest kõrgemana. Samuti pole praegune usaldusmäär ajaloolises madalseisus, näiteks 2001. aastal oli see näitaja 28 protsenti.

Kriitikat pälvib ka väide bürokraatia "vohamisest". Euroopa Investeerimispanga 2025. aasta uuringu kohaselt peab küll 29 protsenti Eesti ettevõtetest nõuete täitmist koormavaks, kuid OECD hindas Eesti regulatsioonikeskkonda 2023. aastal konkurentsisõbralikumaks kui organisatsiooni keskmist. Oidsalu osutab ka riigihalduse statistikale, mille kohaselt on asutuste arv viimastel aastatel hoopis vähenenud, viidates näiteks 2017. aasta haldusreformile ja järgnenud ministeeriumide koondamisele.

Oidsalu kutsub üles liikuma perioodiliselt esitatavatest manifestidest rutiinsema ja andmepõhisema kaasamiseni. Tema hinnangul ei tohiks ühiskondlik arutelu olla vaid elitistlik tegevus, mis käivitub ainult siis, kui on vaja tõestada riigi ummikusse jooksmist. Ta toob eeskujuks Iirimaad, kus pärast 2008. aasta majanduskriisi kujundati kodanike kaasamisest regulaarne poliitikakujundamise viis, mitte ühekordne alarmistlik aktsioon.