Meelis Oidsalu: Riigikogu hääletas mammutseaduse poolt, millest kõik ei saanud aru

Kolumnist Meelis Oidsalu analüüsib 2. juunil Riigikogus vastu võetud kriisiolukorra seadust, mis puudutab kaitseväeluure riigisiseseid volitusi ja sõjaaegseid meediapiiranguid. Tema hinnangul ei pruukinud kõik saadikud seaduse sisust täielikult aru saada. Kaalul on põhiõigused.

2. juunil hääletas Riigikogu mammutmahu ja keerukusega kriisiolukorra seaduse poolt, dokumendi, mille täit sisu ei pruukinud kõik rahvaesindajad lõpuni mõista. Kolumnist Meelis Oidsalu toob esile, et seekord ei ole tegu pelgalt mõne tehnilise puudusega, vaid mängus on põhiõigused ise.

Mis seaduses häirib?

Kaks küsimust tõusevad esile eriti teravalt: kaitseväeluure riigisisesed volitused ja sõjaaegsed piirangud meediale. Mõlemad valdkonnad puudutavad otseselt seda, millises ulatuses on riigil õigus eraelu ja sõnavabadust piirata kriisi- ning sõjaolukorras.

Oidsalu hinnangul on probleem süsteemsem kui üksik seaduseelnõu. Kui seadusandlus on nii mahukas ja tehniline, et ka ise saadikud ei suuda selle kõiki tagajärgi hinnata, tekib küsimus demokraatliku kontrolli tegeliku toimimise kohta. Kes siis tegelikult otsustab, millised volitused kaitsejõud rahuajal saavad?

Meediapiirangud sõjaajal

Eriti tundlik on meedia olukord. Sõjaaegsed piirangud ajakirjandusele võivad olla osaliselt põhjendatud julgeolekukaalutlustel, kuid seaduse täpne sõnastus ja rakendusala vajab avalikku debatti. Selgitamata jääb, kes otsustab, milline informatsioon on ohtlik, ja millisel alusel saab ajakirjanike tööd piirata.

Kriisiolukorra seadus on kahtlemata vajalik, Eesti peab olema valmis ootamatuteks olukordadeks ning riigil peavad olema selged volitused tegutsemiseks. Kuid kiirustamine ja läbipaistmatus seadusloomes võib tekitada olukordi, kus demokraatlikud tagatised jäävad kriisiolukorras tagaplaanile just siis, kui neid kõige rohkem vajataks.