Meelis Kubits: Moraalne üleolek kui Eesti iseseisvuse tugisammas Tallinnas

Meelis Kubits analüüsib Eesti taasiseseisvumise veretut kulgu ja rõhutab 15. mail 1990 Toompeal toimunud sündmuste tähendust. Tema hinnangul oli just ühiskondlik moraalne üleolek võtmetegur, mis võimaldas rahval nõukogude võimule vastu seista.

15. mai 1990 on Eesti taasiseseisvumise ajaloos märgiline kuupäev. Toompeal toimunud sündmused, mil nõukogudemeelsed jõud üritasid parlamenti rünnata, muutusid omamoodi lakmustestiks. Meelis Kubits märgib, et Eesti positsiooni eripäraks oli just veretu vabanemine, kus moraalne üleolek domineeris repressiivse jõu üle.

Kui vabariikliku streigikomitee juht Mihhail Lõssenko oma poolehoidjatega Toompeal parlamenti ründas, tekkis otsustav hetk. Toona valitsusjuhina töötanud Edgar Savisaar edastas Eesti Raadios rahumeelse, ent resoluutse üleskutse: «Toompead rünnatakse. Kordan, Toompead rünnatakse.» See kutsus mõne tunniga Ülemnõukogu ette tuhandeid inimesi, kes seisid demokraatliku riigi nimel.

Kubits rõhutab, et pelgalt rahvusvahelisest õigusest ei oleks toona piisanud. Paljudes teistes maailma paikades on juriidilised argumendid jäänud vägivalla ja jõhkra jõu varju. Eestlaste tugevuseks osutus sisemine veendumus, et vana süsteemi moraalne pankrot on vältimatu. Just see eetikapõhine üleolek andis poliitilisele eliidile ja tavainimestele vajaliku selgroo.

See ajalooline episood illustreerib, kuidas ühine eesmärk ja valmisolek oma väärtuste eest seista suudavad muuta ajaloo kulgu. 1990. aasta maikuu päevad Tallinnas kinnitasid, et vaimne vastupanu võib olla tõhusam kui füüsiline jõud.