Massiline sundtagasisaatmine: Pakistan ja Iraan saadavad tuhandeid afgaane üle piiri

Pakistan ja Iraan jätkavad Afganistani kodanike massilist sunddeporteerimist, luues süveneva humanitaarkriisi olukorras, kus paljud naasjad pole oma kodumaal kunagi varem elanud. ÜRO andmetel on viimaste aastate jooksul Afganistani naasnud kuus miljonit inimest, kuid riigi suutlikkus neid vastu võtta on äärmiselt piiratud.

Torkhami piiripunktis Pakistani ja Afganistani piiril on tekkinud kriitiline olukord, kus tuhanded riigist lahkuvad afgaanid saabuvad niinimetatud nullpunkti. Paljud naasjatest, sealhulgas lapsed ja eakad, on sündinud väljaspool Afganistani ega ole oma kodumaal kunagi varem elanud. Nad saabuvad piirile väheste isiklike asjadega, olles sunnitud lahkuma riikidest, mis on olnud nende koduks aastakümneid.

Humanitaarkriisi ulatus

ÜRO pagulasagentuuri (UNHCR) andmetel on viimase kolme aasta jooksul Afganistani naasnud kuus miljonit inimest, mis on suuruselt võrreldav väikese riigi rahvaarvuga. UNHCR-i esindaja Afganistanis Charlie Goodlake kirjeldab seda kui viimase aja ulatuslikumat rahvastiku sundliikumist. Afganistanis vajab sel aastal kiireloomulist humanitaarabi 21,9 miljonit inimest, mis moodustab ligi poole riigi elanikkonnast. UNICEF-i värskeimate andmete kohaselt on miljon last silmitsi eluohtliku alatoitumusega.

Poliitiline vastasseis

Nii Pakistan kui Iraan on põhjendanud massilist deporteerimist julgeolekukaalutlustega ja majandusliku koormaga. Samal ajal on inimõigusorganisatsioonid dokumenteerinud väiteid ahistamisest, öistest reididest ja vahistamistest ilma kohtumäärusteta. Ehkki Pakistani välisministeerium on ametlikult väitnud, et sellised intsidendid on üksikjuhtumid ja neid uuritakse, kinnitavad naasjad süsteemset survet ja vaenulikku suhtumist kohalike võimude poolt.

Afganistani välisminister Amir Khan Muttaqi on rahvusvahelisele survele ja riigi isolatsioonile vastanud tõrjuvalt. Kabuli välisministeeriumi hoones antud kommentaarides rõhutas ta, et tüdrukute haridus ja naiste õigused on riigi sisemised küsimused, mida peavad lahendama afgaanid ise. Muttaqi väitis, et pikemas perspektiivis toob elanikkonna naasmine riigile kasu, hoolimata praegusest pingest ja vahendite puudusest.

Vaatamata võimude varasematele väidetele amnestia kohta, väljendavad paljud naasjad, sealhulgas endised riigiametnikud ja julgeolekutöötajad, hirmu repressioonide ees. Paljud pered, kes on naasnud, kirjeldavad oma olukorda lootusetuna, nentides, et neil pole ressursse elatusallika loomiseks ning nad peavad alustama elu sõna otseses mõttes nullist.