Martti Kalda: presidendivalimised Eestis vajavad suunamuutust

Martti Kalda analüüsib Eesti presidendivalimiste protsessi ja leiab, et riigipea ametikoht nõuab erakondadeülest visionääri, mitte karjääripoliitikut või sõjaväelast. Autor rõhutab vajadust avaliku valimisprotsessi ja riiklike sihtide uue sõnastamise järele.

Martti Kalda hinnangul on Eesti poliitiline süsteem presidendikandidaatide leidmisel korduvalt ummikusse jooksnud. Analüüsides kandidaatide selektsiooniprotsessi, leiab ta, et praegune lähenemine kannatab tõsiste puudujääkide all, mistõttu ei suudeta leida riigile vajalikku juhti.

Poliitik pole lahendus

Kalda kritiseerib levinud arusaama, et presidendiks peaks saama kogenud poliitik. Ta märgib, et Eestis, kus presidendi roll ei ole tegevpoliitika juhtimine, tuleks eelistada poliitikaülest isikut. Tegevpoliitiku tõusmine riigipeaks võib tema hinnangul süvendada ühiskonna polariseerumist ning vähendada institutsiooni usaldusväärsust. Presidendi selged ideoloogilised seisukohad võivad tekitada tarbetuid pingeid täitevvõimuga, nagu on näidanud mitmed ajaloolised näited aastatest 2006 kuni 2021.

Sõjaväelane pole riigipea

Sõjaaja tingimustes on tekkinud arvamus, et presidendiks võiks sobida endine kõrge sõjaväelane, kuid sellega Kalda ei nõustu. Ta toob välja, et sõjaväelase elukäik on vorminud mõtlemisviisi, mis ei pruugi sobida presidendi põhiseaduslikku rolli, milleks on tsiviilkontrolli teostamine kaitseväe üle. Autor rõhutab, et käsumajandusega harjunud inimesel on raske kohaneda pikkade ja sageli vaevarikaste läbirääkimisprotsessidega, mis on omane diplomaatilisele riigijuhtimisele. Samuti näeb ta ohtu erapoolikuses, kus endine kindral võib tegevohvitseride hulgas eelistada omi soosikuid.

Visionääri otsingud

Kalda hinnangul on Eestis kujunenud korduvkasutatavate juhtide nomenklatuur, kes suudavad küll hallata ministeeriume või suurettevõtteid, kuid ei pruugi omada vajalikku maailmavaatelist sügavust. Ta viitab vajadusele leida isik, kes sarnaneks Lennart Meri tüüpi renessansiinimesega, kes suudab ühendada erinevaid ühiskonnakihte ja sõnastada järgmise põlvkonna riiklikud eesmärgid. Autor toob esile Toomas Hendrik Ilvese näite diplomaatiliste oskuste ja sisepoliitilise sideme puudumise kohta, mis on oluline õppetund presidendi sobivuse hindamisel.

Lõpetuseks rõhutab autor, et presidendivalimised peavad toimuma avalikult ning välistama "tagatubades" tehtud kokkulepped, nagu juhtus 2016. aastal Kersti Kaljulaidi valimisega. Kandidaat peab olema valmis avalikkuse tähelepanuks ja suutma pakkuda visiooni, mis viib Eesti läbi 21. sajandi väljakutsete, olles samal ajal kapteniks kaoses.