Martin Mölder: Eesti poliitikas käib strateegiline võitlus valijate mälu üle

Politoloog Martin Mölder selgitab, miks opositsioon Eestis vähemusvalitsust ei kukuta. Poliitiline strateegia keskendub valimiste eel eelkõige valijate tähelepanu ja mälu juhtimisele.

Eesti poliitilisel maastikul on kerkinud terav küsimus: miks opositsioon ei umbusalda praegust vähemusvalitsust, kuigi matemaatiline võimalus selleks on olemas. Politoloog Martin Mölder nendib, et vastus peitub poliitilises strateegias, mis keskendub valijate tähelepanu ja mälu suunamisele.

Tähelepanu kui valuuta

Demokraatlikus protsessis ei ole otsustamine lihtsalt erakondade programmide võrdlemine. See on keeruline võitlus, kus pannakse proovile valijate mälu. Sündmused ja olukorrad, mis tekitavad emotsioone, on sageli olulisemad kui sisuline poliitiline debatt. Varasemad kriisid, alates koroonapandeemiast kuni Ukraina sõja alguseni, on näidanud, kuidas kriitilistel hetkedel muutub see, mida inimesed tähtsaks peavad.

Opositsioon soovib meenutada valijatele eelmiste valimiste murtud lubadusi. Nende huviorbiidis on jätkuvalt Kaja Kallase idavedude skandaal ja mürsuhangete teema. Valitsus seevastu üritab tähelepanu neilt teemadelt kõrvale juhtida, kasutades sageli hirmu kui efektiivset vahendit valijate mõjutamiseks.

Miks valitsus püsib

Umbusalduse puudumist ei tasu tõlgendada tegevusetusena. Opositsioonierakondade omakasupüüdlikkus on süsteemi loogiline osa. Praeguses olukorras ei ole ühegi opositsioonijõu huvides võimule tulla. See vabastaks Reformierakonna valitsemise koormast ja lubaks neil enne valimisi opositsioonist jõudu koguda.

Valitsusse minek muudaks opositsiooni positsiooni valimiste eel keerulisemaks. Reformierakond on varasemalt näidanud, et nad on opositsioonis toetust kasvatades tugevamad kui valitsuse vastutust kandes. Seetõttu on opositsioonile taktikaliselt kasulikum jätta praegune ebapopulaarne valitsus edasi tüüri juurde, kuni korraliste valimisteni.

Järgmise viie kuu jooksul ei tasu poliitilist retoorikat võtta sõna-sõnalt. See, mida avalikult öeldakse, on tihtipeale vaid kattevari sügavamale strateegilisele manööverdamisele.