Martin Herem Tartu Ülikoolis: sõda on 21. sajandil puhas matemaatika

Tulevikumõtte professor Martin Herem rõhutas avalikul loengul, et ühiskonna hirm sõja ees tuleneb pigem teadmatusest kui tegelikust ohust. Erukindrali sõnul võidab 21. sajandi konfliktides see pool, kes suudab rakendada kõige tõhusamat matemaatilist lähenemist vaenlase jõudude hävitamisel.

Tartu Ülikoolis 17. septembril peetud loengusarja "Lai riigikaitse ja Eesti tulevik" raames analüüsis tulevikumõtte professor Martin Herem sõjaliste konfliktide olemust ja ühiskonna valmisolekut kriisiolukordadeks. Herem rõhutas, et elanikkonna ärevus on sageli tingitud mitte niivõrd sõjalisest ohust endast, vaid konkreetsete käitumisjuhiste puudumisest.

Tsiviilühiskonna roll riigikaitses

Herem kritiseeris levinud arusaama, kus kriisiolukorras peaks iga kodanik haarama relva ja minema rindejoonele. Ta tõi esile, et paljud relvaomanikud peavad end kogenud laskuriteks, kuid statistika näitab vastupidist. Erukindrali andmetel ei külasta tublisti üle 50 protsendi relvaomanikest poole aasta jooksul kordagi lasketiiru.

Riigikaitse alus on professori hinnangul toimiv tsiviilühiskond, kus igaüks jätkab oma igapäevatööd, olgu selleks elektrienergia tagamine, raudteetransport või hariduse andmine. «Kõik tahavad kangesti endale relvi hankida ja akendest laskma hakata, aga see on natuke totakas ja väga lihtsustatud lähenemine. Kui sa oled näitleja, tee teatrit. Kui oled kirjanik, kirjuta,» sõnas Herem.

Matemaatika kui võidu eeldus

Sõjapidamise põhimõtted on Heremi hinnangul jäänud muutumatuks ka tehnoloogiliste uuenduste ajastul. Kuigi avalikus arutelus pööratakse palju tähelepanu droonidele ja küberrünnakutele, ei ole need otsustavad tegurid eksistentsiaalse ohu korral. Sõjalise edu võti taandub toorele jõule ja kurnamisele.

Herem toonitas, et diplomaatia ja majandussanktsioonid on küll vajalikud, kuid kriitilisel hetkel määrab tulemuse relvajõudude suutlikkus vaenlast elimineerida. «Sõda 21. sajandil ei ole midagi muud kui see: kes tapab rohkem vaenlasi, see liigub rohkem võidu poole,» nentis ta. Professor lisas, et Ukraina näitel on näha, kuidas ühiskond suudab kohaneda isegi pideva drooniohuga, muutes sõja uueks argireaalsuseks, kus elutegevus jätkub rindejoone vahetus läheduseski.