Martin Herem: Euroopa ohvitserid ei olnud enne Ukraina sõda Eestist vaadatuna sõjaks valmis

Endine kaitseväe juhataja Martin Herem leiab, et pikk rahuaeg on muutnud Lääne-Euroopa ohvitserid pigem diplomaatideks kui sõjameesteks. Koos julgeolekuekspert Meelis Oidsaluga tõdeti, et Ukraina sõda on sundinud Euroopat uuesti õppima kaitsesektorisse investeerimist ja reaalsusega arvestamist.

Enne 2022. aasta täiemahulist sissetungi Ukrainasse sarnanesid paljud Euroopa ohvitserid nõukogudeaegse multifilmi "Seente ja herneste sõda" tegelastega: nad nägid esinduslikud välja, rääkisid tarka juttu ja käsutasid moodsaimat tehnikat, kuid polnud tegelikuks relvakonfliktiks valmis. Sellise terava hinnangu andis endine Eesti kaitseväe juhataja Martin Herem saate "Välistund" intervjuus.

Heremi sõnul kasvas Lääne-Euroopas pika rahuperioodi jooksul välja põlvkond ohvitsere, kes olid oma olemuselt pigem diplomaadid kui sõjamehed. "Selle tulemusel kasvas lääneriikides üles terve põlvkond, kes enam ei armastanud sõdida," nentis ta. Alles Ukrainas toimuv sundis Euroopat meelde tuletama, et sõda tähendab ka kaevikute kaevamist ja et vastane ei hooli diplomaatilistest läbirääkimistest.

Innovatsioon kui hädavajadus

Julgeolekuekspert Meelis Oidsalu märkis, et kuigi pidevast innovatsioonist rääkimine on muutunud klišee, vastab see tegelikkusele. Ta tõi paralleele ajaloost, viidates nii esimese maailmasõja kaevikusõjale kui ka Vietnami sõja õhutõrje võidujooksule. Herem lisas, et sõjalist innovatsiooni Ukrainas on sundinud takka vaid üks tegur: traditsiooniliste vahendite puudumine.

«Ei jätkunud mürske - mõeldi välja droonid mingisuguse laenguga, mida saab kellelegi pähe visata. Ei olnud piisavalt luureandmeid - mindi drooniga luurama ja võeti kasutusele see, mida igapäevaselt tsiviilis kasutatakse,» kirjeldas Herem.

Kaitsetööstuse killustatus

Eesti ja NATO riikide kaitsevaldkonna rahastamisel on hoiakud viimastel aastatel märgatavalt muutunud. Oidsalu sõnul ei vaadata kaitsesektorisse investeerimisele enam viltu, nagu see oli veel paar aastat tagasi. Samas takistab arengut Euroopa kaitsetööstuse jätkuv killustatus.

«Miks peab olema kaheksa liikursuurtüki mudelit, kui võiks võib-olla kolm mudelit omavahel konkureerida?» küsis Oidsalu retooriliselt.

Herem lisas, et Eesti kaitsevaldkonnas on takistuseks ka liigne perfektsionism. Kaitsevägi ja riigid otsivad sageli keerulisi lahendusi, mis teeksid kõike korraga. Tema hinnangul peaks kaitsevarustuse puhul olema kõige tähtsam nimetaja kättesaadavus, mitte soov saada "riistapuud, mis hommikuks teeb võileibu ja tõrjub tanke".