Martin Herem: Eesti peab arvestama Venemaa võimaliku rünnakuga juba aasta pärast

Martin Herem leiab, et Eesti riiklik planeerimine ei vasta praegustele ohuhinnangutele. Ta kutsub üles valmistuma stsenaariumiks, kus Venemaa sõjaline oht võib realiseeruda 12 kuu jooksul.

Eesti peab kaitseplaneerimine arvestama reaalse ohuga, et Venemaa võib sõjalist jõudu kasutada juba aasta pärast, hoiatab Martin Herem. Tema sõnul puudub praeguses poliitilises diskursuses seos ametlike ohuhinnangute ja praktiliste kaitsevalmistuste vahel, mistõttu tegeldakse oluliste kaitseotsuste asemel pigem sisepoliitilise kemplemisega.

Venemaa rünnakuajagraafik

Heremi hinnangul on Ukraina sõja lõppemine esimene oluline verstapost, millest sõltub Venemaa edasine käitumine. Ta visandab stsenaariumi, kus sõjategevuse lõppemine Ukrainas võib võtta veel pool aastat. Pärast seda vajab Venemaa enda sõnul ligikaudu kuus kuud, et mobiliseerida ja suunata piisav jõud Eesti suunas. See teeb kokku 12 kuud ehk ühe aasta.

Ta rõhutab, et tegemist ei ole drastilise ennustusega, vaid planeerimisloogikaga. Kui NATO peasekretär Mark Rutte on rääkinud kolmeaastasest aknast ja teised luureteenistused pooleaastasest, siis Eesti peaks valima kõige lühema perioodi ja selleks valmistuma. Praegune tegevus ei vasta aga Heremi hinnangul nendele ohtudele, sest ametnikud ja poliitikud noogutavad hinnangutele kaasa, kuid ei muuda riigi plaane nende põhjal.

Poliitiline tegevusetus

Kriitika alla sattusid mitmed kõrged poliitikud, keda Herem kutsub üles tärmineid paika panema. Ta soovib kuulda vastuseid sellistelt tegelastelt nagu Urmas Reinsalu, Lauri Läänemets, Kristen Michal ja Mihhail Kõlvart. Heremi sõnul keskenduvad nad vaid „põhimõttelisele poliitikale“, samal ajal kui kaitsevaldkonna tegelikud ettevalmistused seisavad.

Ka kaitseväe juhataja Andrus Merilo on viidanud 2027. aastale kui võimalikule riskiajale, kuid Heremi hinnangul järgnevad sellele väitele vaid tühjad sõnad, mitte reaalsed sammud. Tema sõnul on Venemaa ohust rääkimine muutunud kohustuslikuks ja moodseks teemaks, millega saab avalikkuses pildis püsida, ilma et sellesse tegelikult usutaks või selle nimel tegutsetaks.