Martin Alguse „Elektro", meduuslik luulekogu sihi otsimisest ja ärevusest

Martin Alguse luulekogu „Elektro" (Puänt, 2025) on 64-leheküljeline sisutihe rännak läbi armastuse, sõja, ärevuse ja eri maailmapaikade. Teos ühendab barokse kujundiloomega visuaalse värsimängu ja päevikuvormilise teekonnakirjelduse.

Martin Alguse luulekogu „Elektro" (Puänt, 2025) on kaetud kahvatuhallide kaantega, millel troonib reljeefne valge meduus, nii visuaalselt kui ka sõrmede all tajutav. See kujundivalik pole juhuslik.

Meduusi keha koosneb kaussjas kummikust, mis kogub endasse vett. Kokkusurumisel voolab vesi tahapoole ja annab loomale tõuke edasiliikumiseks, ent see mehaanika töötab üksnes tüünes vees. Tormides ja kõrguvates lainetes on meduus abitu, visatuna kaldale. Alguse luuleridades peegeldub see pilt täpselt: kui briisid on muutunud iilideks ja emotsioonid keerdunud tornaadoks, muutub edasiliikumine meduusilikult keeruliseks.

Sümbolistlik raamistik

Teos avaneb ruutude sümboolse mänguga. Väikesed ruudukesed ilmuvad nii pealkirjades kui ka lehekülgede servadel, eraldatuna horisontaalse joonega, pisitilluke detail, mis kandub mõjukalt edasi. Esimese ja viimase luuletuse pealkirjas ruuduke puudub. Need kaks luuletust moodustavad teose mõttelise telje, otsekui elektriliinipostid, mille vahel hingavad ülejäänud värsiread.

Avamine juhatab lugeja sügavale algolekusse: „roheline silm pöörleb kummipaelal / kustutab mälestust lootepõlvest millimallikana ookeani käikudes / hommikul istun kevade plekist kausis kuu valge auk keset taevast" (lk 5). Rahulembust on ähmaselt lohutav, ent see loob kohe ootusvärina, mis saab edasi?

Viimane luuletus vastab sellele küsimusele peegelduse kaudu. „Soe tuul toob merelt ema kauge hääle horisondi kummipaelal / pöörleb roheline silm millest kostub rahustavat kõrinat" (lk 63). Nende kahe teksti vahel rullub lahti elu, mida elektrilaeng elavana hoiab.

Visuaalne värsimäng ja kujundid

Tekstides on tähtsal kohal luuleridade visuaalne paigutus, mis kannab iseseisvat tähendust. Read nihkuvad, kulgevad astmeliselt, irduvad üksteisest, katkevad ootamatult või tunduvad lõpmatud. Värsid lapse päritolu üle peetud vaidlusest kulgevad luuletuses astmeliselt allapoole, ja see tundub intuitiivselt ainuõige.

Kujundiloome on kohati barokne, ent täpne: „stsenaristide grupis on kolm islandlast ka Jon kes tundub / tagasihoidlikult ulakas / tuttav nagu liimi lõhn Ugala grimmitoas / kõhklused taanduvad korraks" (lk 26). Sellised read toovad ühte tervikusse Island, Horvaatia, Zagrebi ja Ugala teatri Viljandis.

Inimlik päevik maailmas ringi rändamas

Sisult on „Elektro" tihe ja väga inimlik. Päevikuvormilises teekonnakirjelduses segunevad eri rahvused, linnad, ajaloolised mälestusmärgid ja nende taga peituvad valutorked. Ei puudu viide tehisarule ega pulbitsevale ängile, mis sünnib keerulistest aegadest ja tuleviku peale mõtlemisest.

Üks eredamaid näiteid pärineb Zagrebist: „räägib Airbnb perenaine Nadia et õppis nagu meiegi kunagi / näitlejaks ja pidi endale kallima fantaseerima / sest õpetaja [...] nõudis tudengitelt päeviku pidamist / nõudis just üksikasjalikku intiimsuste kirjeldust / aga Nadial polnud veel kedagi" (lk 51). Selline üksikasjalisus muudab võõrad inimesed tuttavaks.