Mart Luik: Eesti rahvusringhääling vajab uut tasakaalu ja avatust

ERRi juhatuse liige Mart Luik leiab, et rahvusringhääling peab julgemalt uuendama oma programmi ja võtma kasutusele avaliku väärtuse testi, et põhjendada oma tegevust ühiskonnale. Ta rõhutab vajadust lõpetada erameediaga vaenutsemine, sest ühine eesmärk on kaitsta eestikeelset kultuuriruumi suurte rahvusvaheliste platvormide ees.

ETV eduka sünnipäeva taustal peab küsima, kas rahvusringhääling on oma mugavustsoonis liiga kauaks peatuma jäänud. Mart Luik leiab, et vaadatavusnumbrite ja usalduse taga peitub ohtlik lõks: kardetakse puudutada armastatud, ent arengus paigalseisvaid saateid, mis neelavad suure osa eelarvest ja telekavast. See jätab uutele tegijatele ja ideedele vaid kitsa ukseava, kuigi meediakonvergents nõuab pidevat kohanemist.

Aruandekohustus ja avalik väärtus

Rahvusringhääling peab ühiskonnale aru andma, kuidas ja milleks avalikke vahendeid kasutatakse. Soome YLE ja Briti BBC eeskujul võiks Eestis kasutusele võtta avaliku väärtuse testi, mis aitaks mõõta, kas ringhäälingu teenused on vastavuses avaliku huviga ega moonuta meediaturgu. Eesmärk on saavutada olukord, kus ERR on sõltumatu, kuid vastutav, nagu kirjeldab BBC põhimõte: «BBC saab samaaegselt olla nii sõltumatu kui ka aruandekohustuslik».

Poliitilises vaates tuleb aga vältida riigimeedia teket, kus valitsuskoalitsioon otsustab ringhäälingu käekäigu üle. See on ohtlik tee, mis on viinud kitsikusse mitmeid Euroopa avalik-õiguslikke kanaleid.

Ressursside väärkasutus ja suurem pilt

Rahastamise osas on aeg lõpetada pidev kaeblemine vahendite nappuse üle. ERR-i iga-aastane ligikaudu 50 miljoni eurone riiklik rahastus, millele lisandub omatulu, on suurem kui kahe suurima erakanali, TV3 ja Kanal 2, aastatulu kokku. Küsimus pole rahasummas, vaid selle suunamises.

Võtmetähtsusega on lõpetada Andrese ja Pearu vägikaikavedu Eesti meediamaastikul. Erameedia ootus, et ERR loobuks veebisisust, on sama lühinägelik kui ERR-i soov hoida kõike enda käes. Kui kohalikud meediaorganisatsioonid keskenduvad vaid omavahelisele võitlusele, kaotavad nad paratamatult globaalsetele hiidudele nagu Google, Meta ja Netflix. Ükski neist korporatsioonidest ei hakka tootma kohalikku kultuuri edendavat sisu, olgu selleks «Plekktrumm» või «Terevisioon».