Marko Mihkelson: Eesti presidendi välispoliitiline roll vajab uut hingamist

Marko Mihkelson leiab, et Eesti riigipea peab välispoliitikas olema senisest märksa aktiivsem ja süsteemsem strateegiline mängija. President peaks tihendama koostööd parlamendi ja valitsusega, vältides protokollilist mugavustsooni.

Eesti välispoliitika vajab värsket pilku ja süsteemsemat lähenemist. Marko Mihkelson rõhutab, et presidendi roll ei tohi taanduda vaid tseremoniaalseks esindamiseks rahvusvahelistel tippkohtumistel. Ajal, mil Euroopa julgeolekuarhitektuur on teise maailmasõja järgse aja suurimas kriisis, peab riigipea panustama Eesti strateegilisse mõtlemisse ja institutsionaalsesse järjepidevusse.

Lahkuva presidendi Alar Karis tõdemus, et ta tundis end välispoliitika kujundamisest kõrvalejäetuna, annab tunnistust probleemist, mida uus riigipea peab arvesse võtma. President ei tohiks oodata kutseid tippkohtumistele, et oma mõju avaldada. Selle asemel on vaja algatusvõimet, mis täiendab valitsuse tööd, mitte ei konkureeri sellega.

Uued võimalused koostööks

Riigipea mõju saab suurendada praktiliste sammudega, mis ei vaja põhiseaduse muutmist. Mihkelsoni hinnangul on vajalik regulaarne tööformaat presidendi, välisministri ja riigikogu väliskomisjoni esimehe vahel. Need kohtumised peaksid ületama protokolli piire, keskendudes Eesti pikaajalistele diplomaatilistele algatustele ja rahvusvahelistele kriisidele.

Samuti vajab korrastamist riigikaitsenõukogu töö. Praegune praktika, kus nõukogu koguneb vaid kriisiolukordades, on ebapiisav. Nõukogu võiks käia koos tihedamalt, seades fookusesse Venemaa agressiooni, NATO kollektiivkaitse tugevdamise ja Eesti üldise kriisivalmiduse. Selline süsteemne lähenemine seoks täitevvõimu ja riigipea vastutuse tihedamalt.

Strateegiline dialoog kui töövahend

Eesti võiks kaaluda analoogseid arutelusid, mis tooksid ühe laua taha diplomaadid, julgeolekueksperdid ja poliitikud, et kaardistada riske mitu aastat ette. Selliste strateegiliste dialoogide eesmärk on hoida fookuses küsimusi, mis argipoliitika surve all kipuvad tahaplaanile jääma.

Ühtne välispoliitika ei tähenda vaikimist. President saab oma ametikohast tulenevat usaldusväärsust kasutada uste avamiseks, mida valitsusliikmetel võib olla keerulisem teha. Eduka välispoliitika eelduseks on aga see, et erinevad institutsioonid vaidleksid erimeelsused selgeks enne avalikkuse ette tulemist. Eesti ei saa lubada endale luksust, kus välispoliitilised sõnumid muutuvad sõltuvalt sellest, kes parajasti kõneleb.