Marjen Võsujalg suurest perest: „Nüüd on vennad mu parimad sõbrad"
Marjen Võsujalg kasvas üles viielapselises peres, kus materiaalne nappus ja võitlus vanemate tähelepanu pärast käisid käsikäes. Täiskasvanuna tunnistab ta, et just need raskused on kujundanud tema töökuse ja suhtlemisoskuse.
KultuurMarjen Võsujalg oli peres neljas laps viiest. Mänguasju ja vanemate aega tuli jagada, uusi riideid ja jalgratast polnud sageli lubada, ent just see, mida ta lapsena puuduseks pidas, on toonud täiskasvanueas hoopis käegakatsutavat kasu.
«Tundsin endamisi, ma ei olnud enam mitte millegi poolest eriline. Kõik oli justkui juba enne mind ära tehtud,» meenutab Võsujalg, kellel on kaks vanemat venda, vanem õde ja noorem õde.
Tähelepanu pärast tuli pingutada. «Suures peres tekib ikkagi natuke sellist olelusvõitlust,» ütleb ta. Lapsepõlves käis peast läbi mõte, et ehk oleks lihtsam kasvada üksiklapsena.
Vaatenurk on tänaseks täiesti muutunud. Kui Võsujalg oma esimese kodu ostis, tulid vennad kohale: pahteldasid, värvisid ja tegid mitu päeva eeltöid, enne kui ta sai sisse kolida. «Minu vennad on kindlasti ühed mu parimad sõbrad. Me aitame üksteist igasugustes tegemistes,» ütleb ta.
Õdedega on kokkupuude pisut harvem, kõigil on väikesed lapsed, aga Võsujalg rõhutab, et täiskasvanueas on üksmeelt ja vastastikust toetust hoopis rohkem kui lapsepõlves kunagi oli.
Suurest perest saadud kogemus on jätnud jälje ka tööellu. Võsujalg nimetab endas ekstravertsust ja kartmatust suhelda, mis on tema hinnangul otseselt pärit aastatest, mil tuli iga päev paljude inimestega arvestada. «Maailm ei võlgne mulle mitte midagi. Kui ma midagi tahan, siis pean ise selle nimel tööd tegema,» ütleb ta.
«Praegu olen õnnelik, et ma ei olnud pere ainus laps,» lisab Võsujalg.
Videolugu on valminud koostöös MTÜ Eesti Lasterikaste Perede Liiduga kampaania «Mis oleks, kui poleks kolmandaid?» raames, mida toetab sotsiaalministeerium.
Ava rakenduses →