Marit Kannelmäe-Geerts: koolivaheaeg peab olema päriselt puhkeaeg

Haridusspetsialist Marit Kannelmäe-Geerts kirjutab, et laste vaimne tervis ei parane pelgalt puhkepäevade ümberpaigutamisega kalendris. Vaheaeg peab tähendama ka tegelikku koormuse vähendamist ja tempo maha võtmist. Talvine vaheaeg on sama oluline kui teised koolivaheajad.

Koolivaheajad on mõeldud taastumiseks – nii kehaliselt kui vaimselt. Ometi kipub tegelikkus sageli erinema sellest, mida vaheaeg peaks tähendama: lapsed istuvad endiselt õpikute taga, õpetajad ootavad referaate ja vanemad registreerivad järjekordse arendustegevuse. Haridusvaldkonnas töötav Marit Kannelmäe-Geerts juhib tähelepanu, et selline lähenemine ei aita lastel end tegelikult taastada.

Kannelmäe-Geertsi sõnul ei ole lapse vaimse tervise seisukohast piisav, kui nihutame puhkepäevad kalendris mugavamasse asukohta, kuid jätame alles kõik samad ootused, tempo ja koormuse. Vaheaeg peab tähendama sisulist pausi – aega, mil laps ei pea midagi saavutama ega tõestama.

Miks talvine puhkus loeb

Talvine vaheaeg langeb aastaaega, mil valgust on vähe ja keha vajab rohkem puhkust. Sel perioodil on laste väsimus tihti kogunenud juba sügisest saati ning üksnes nädalavahetus ei suuda seda kompenseerida. Täisväärtuslik vaheaeg annab nii lastele kui õpetajatele võimaluse energiavarusid täiendada.

Erinevad uuringud on näidanud, et krooniline üleväsimus mõjutab laste õppimisvõimet ja emotsionaalset tasakaalu pikema aja jooksul. Kui vaheaegadel ei toimu tegelikku taastumist, kandub väsimus edasi järgmisesse kooliterminisse ja pingeid kuhjub veelgi.

Ootused tuleb pausile panna

Kannelmäe-Geerts rõhutab, et vastutus lasub ka täiskasvanutel – nii vanematel kui pedagoogidel. Kui lapselt oodatakse vaheajal õppimist või osalemist huviringides sama intensiivsusega nagu koolipäevadel, jääb tegelik puhkus tulemata. Terve laps, kes on saanud end taastada, tuleb tundi hoopis valmisolekuga, mida pidev koormus ei suuda luua.