Marika Laurik: saadikupuutumatus ei täida oma tegelikku eesmärki

Riigikogu liige Marika Laurik kirjutab, et saadikupuutumatuse mehhanism peaks kaitsma rahvasaadikuid poliitiliselt motiveeritud kriminaalmenetluste eest. Tema hinnangul peaks see tagama tasakaalu täidesaatva ja seadusandliku võimu vahel, mitte aga võimaldama kellelgi karistusest pääseda.

Marika Laurik (EERK) tõstatab olulise põhiseadusliku küsimuse: kas Eesti saadikupuutumatuse süsteem toimib nii, nagu see peaks?

Saadikupuutumatuse põhimõte on demokraatliku riigikorra nurgakivi. Selle peamine eesmärk on tagada, et täidesaatev võim, eelkõige prokuratuur ja politsei, ei saaks kasutada kriminaalmenetlust Riigikogu liikmete poliitiliseks survestamiseks. See kaitsemehhanism on oluline just seetõttu, et seadusandlik võim peab saama täita oma ülesandeid sõltumatult.

Kaitse, mitte privileeg

Lauriku sõnul on aga võtmetähtis eristada kahte asja: kaitset poliitiliselt motiveeritud menetluste eest ühelt poolt ning karistusest pääsemise võimalust teiselt poolt. Saadikupuutumatus ei tohi muutuda instrumendiks, millega rahvasaadikud väldivad vastutust tegelike õigusrikkumiste eest.

Ideaalsel juhul peaks süsteem toimima nii, et põhjendamatuid menetlusi ei algatata üldse, kuid tõeliste kuritegude puhul saab õigusemõistmine siiski takistusteta toimuda. Praegune olukord tekitab aga küsimuse, kas mehhanism on piisavalt selge ja toimiv, et neid kaht olukorda üksteisest eristada.

Võimude tasakaal on kaalul

Saadikupuutumatuse teema on eriti päevakajaline, kui arvestada, et Riigikogu kui institutsioon peab suutma täita oma seadusandlikku rolli ilma välise survestamiseta. Samal ajal ei tohi demokraatlikus ühiskonnas kehtida põhimõte, et teatud ametikohad annavad automaatselt karistamatus puuduks tegude eest, mis tavakodanikul tooksid kaasa vastutuse.

Lauriku arvamus kutsub üles analüüsima, kas kehtiv regulatsioon leiab selle delikaatse tasakaalu ning kas vajaduse korral tuleks süsteemi reformida.