Marianne Paimre: maailma parimas e-riigis pole võimalused kõigile võrdsed

Tallinna Ülikooli õppejõud ja infoühiskonna tehnoloogiate doktor Marianne Paimre kirjutab, et Eesti on küll edukalt digitaliseerinud avalikud teenused, kuid digiarengu vilju ei jaotu kõigi elanike vahel võrdselt. Eriti puudutab see eakamaid inimesi, madalama hariduse või väiksema sissetulekuga inimesi. Tehisintellekti levik muudab digioskuste küsimuse veelgi pakilisemaks.

Eesti on lahendanud ülesande, millega paljud riigid alles rabelevad: kuidas viia riigiteenused digiajastusse. Maksudeklaratsiooni saab täita minutitega, retseptid on elektroonilised, meditsiiniandmetele pääseb ligi mõne klikiga. Eesti on endiselt Euroopa kõige eesrindlikumate e-riikide hulgas.

Ometi toob Marianne Paimre, Tallinna Ülikooli õppejõud ja infoühiskonna tehnoloogiate doktor, esile paradoksi: mida rohkem teenuseid, infot ja otsuseid liigub digitaalsesse keskkonda, seda teravamaks muutub küsimus, mida arutatakse palju harvemini, kuidas tagada, et sellest arengust saaksid kasu kõik?

Digilõhe muutunud pale

Eesti on tehnoloogiliselt üks Euroopa arenenumaid riike, kuid samas on meil üks Euroopa kõrgemaid vaesusriskimäärasid eakate seas. Digiteenuste laienemine kandub sotsiaalne ebavõrdsus paratamatult ka digitaalsesse keskkonda üle.

Paimre kaitses hiljuti doktoriväitekirja, milles uuris, kuidas Eesti 50-aastased ja vanemad elanikud otsivad internetist tervisealast infot. Tulemused kinnitasid rahvusvaheliste uuringute järeldust: probleem pole enamasti mitte internetiühenduse puudumine, vaid inimeste võime digimaailmas toime tulla ja sealt reaalset kasu saada.

See ühtib Hollandi infoühiskonna uurija Jan van Dijki tähelepanek, et digilõhe olemus on aja jooksul muutunud. Algselt oli küsimus internetile juurdepääsus, seejärel baasilistes oskustes, kuid täna seisneb see üha enam selles, kas inimesed suudavad digitehnoloogiast tegelikku kasu lõigata.

Oskused ja sotsiaalne taust loevad

Eestis on esimese taseme probleem, internetiühendus, suures osas lahendatud. Keerulisem on lugu teise ja kolmanda tasemega: kas inimene oskab leitud infot kriitiliselt hinnata ja kas ta suudab seda oma elu parandamiseks kasutada? Need oskused kujunevad hariduse, sissetuleku, varasema digikogemuse ja sotsiaalse keskkonna mõjul, ning need erinevused ei kao koos internetiühendusega.

Paimre uuringus ilmnesid erinevused ka igapäevaselt internetti kasutavate inimeste seas. Kõrgema hariduse, parema majandusliku olukorra ja suurema digikogemusega inimesed leidsid usaldusväärseid allikaid sagedamini ja tundsid end veebis kindlamalt. Väiksema sissetuleku, madalama hariduse või tagasihoidlikumate digioskustega inimestel esines rohkem raskusi.

Lahendused: toetus, mitte ühekordne kursus

UNESCO Elukestva Õppe Instituudi 2025. aasta aruanne näitab, et tulemuslikud digioskuste programmid ühendavad tehnoloogiakoolituse, isikliku juhendamise ja sotsiaalse toe. Häid tulemusi on näidanud näiteks Soome mentorluse mudel, kus digipädevamad eakad õpetavad oma eakaaslasi, ning Ameerika programm Senior Planet, mis on aidanud sadadel tuhandetel eakatel uusi oskusi omandada.

Nende näidete ühisjoon: inimesed vajavad pidevat tuge, mitte ühekordset kursust. Eestis võiksid seda rolli täita kohalike omavalitsuste sotsiaal- ja päevakeskused koostöös raamatukogude ja vabatahtlikega.

Tehisintellekti ajastul muutub kriitilisus hädavajalikuks

Isegi kõige edukama e-riigi eesmärk ei saa olla olukord, kus kõik toimingud peavad toimuma ainult veebis. Osa inimesi jääb digiühiskonnast kõrvale mitte vastumeelsuse, vaid tervise, oskuste taseme või elutingimuste tõttu.

Tehisintellekti kiire levik muudab need küsimused veelgi aktuaalsemaks. Erinevalt otsingumootoritest, mis pakuvad valikut erinevatest allikatest, annavad jutubotid sageli ühe ainsa vastuse, seejuures võib väär info kõlada sama veenvalt kui tõene. Kriitilise mõtlemise oskus, mis oli oluline juba otsingumootori ajastul, muutub tehisintellekti kontekstis hädavajalikuks.

Paimre sõnul võib Eesti järgmine suur digiväljakutse olla mitte tehnoloogiline, vaid sotsiaalne: «Me oleme õppinud looma häid digiteenuseid. Järgmine küsimus on, kuidas tagada, et nendest saaksid võrdselt kasu ka need inimesed, kellel on vähem oskusi, vähem raha või rohkem takistusi.» Maailma parim taristu ei tähenda automaatselt maailma parimaid võimalusi kõigile.