Maria Listra toob Pärdi päevadel kuulajateni vokaalselt nõudliku teose

Sopran Maria Listra valmistub eelseisvateks Pärdi päevadeks, kus ta kannab ette Arvo Pärdi harva esitatava ja vokaalselt keeruka teose «Como cierva sedienta». Listra sõnul on tegemist tema senise karjääri ühe suurima väljakutsega, mis nõuab lisaks nootide valdamisele ka sügavat sisulist mõtestamist.

Eelseisvatel Pärdi päevadel astub solistina üles sopran Maria Listra, kes toob kuulajateni Arvo Pärdi teose «Como cierva sedienta». Listra sõnul on tegemist vokaalselt ja sisuliselt erakordselt nõudliku palaga, mis sunnib esitajat sügavuti mõtisklema eksistentsiaalsete küsimuste üle.

«See on minu elu üks keerukamaid ja erakordsemaid teoseid, millega olen pidanud silmitsi seisma,» nentis Listra Vikerraadio intervjuus. Ta selgitas, et teos puudutab inimese ja jumala suhet ning küsimust sellest, kas jumal on inimesed hüljanud, nõudes esitajalt isikliku positsiooni võtmist.

Muusika kui vaikus mürarohkes maailmas

Listra, kes on teinud tihedat koostööd dirigent Tõnu Kaljustega, meenutas oma varasemaid esinemisi, sealhulgas Pärdi teose «L'abbé Agathon» ettekannet Ameerika Ühendriikides. Sealne kogemus aitas tal mõtestada Pärdi loomingu olemust tänapäeva kiires ja mürarikkas keskkonnas. Ta kirjeldas kontrasti New Yorgi Carnegie Halli lähedal sõitvate rongide mürina ja saali sisemise vaikuse vahel kui ideaalset sümbolit Pärdi muusika vajalikkusele tänapäevas.

Oma kunstnikufilosoofiat kirjeldades võrdles sopran head artisti veega, mis täidab talle antud ruumi. See metafoor kehtib nii füüsiliste esinemispaikade, nagu elutubade või suurte kontserdisaalide, kui ka vaimse ruumi kohta, mida muusika loob.

Usaldus ja keskendumine

Koostöö Tõnu Kaljustega on Listra sõnul talle andnud suure vabaduse, mis tuleneb dirigendipoolset usaldusest. Soprani sõnul on käesolev aasta tema jaoks keskendumise aasta, kus ta on pühendunud pikematele mõttekäikudele ja oluliste teoste põhjalikule ettevalmistamisele. Publiku tagasiside põhjal on Pärdi muusika universaalne ning kuulajad tajuvad selles sageli eesti loodusele omast tüünust, olenemata oma kultuurilisest taustast.