Mari Saadi uus raamat analüüsib Eesti ühiskonna arengut ja globaalseid suundumusi

Epp Petrone arvustab kirjanik Mari Saadi värsket teost, mis põimib omavahel ajaloolise mälu, majanduskriitika ja tänapäeva ühiskondlikud murdehetked. Autor uurib, kuidas Eesti on vabanenud nõukogude taagast ning millised väljakutsed ootavad ees tarbimisühiskonda ja tehnoloogiaajastut.

Epp Petrone analüüsib kirjanik Mari Saat uusimas teoses peegelduvat ühiskondlikku diskursust, mis käsitleb Eesti teekonda postkommunistlikust riigist Põhjamaade mudeli suunas. Saadi tekstid toovad esile paradoksi, kus ühiskond suudab edukalt tolereerida kommunistlikke teooriaid, kuid samal ajal unustab kiirelt oma valusa ajaloo. Autor toob näidetena välja vastuolulised paigad Tallinnas, nagu Pagari tänava KGB hoone, mis on ümber ehitatud luksuskorteriteks, viidates sellega ajaloolise mälu tuhmumisele.

Raamat liigub filosoofilistelt teemadelt kiiresti edasi majanduse ja tehnoloogia küsimusteni. Saat väidab, et 3D-printimine võiks potentsiaalselt lõpetada mõttetu massitootmise, kuid praegune kapitalistlik turumajandus ei soosi sellist ressursisäästlikkust. Tehnoloogiliste muutuste valguses tõstatab autor ka küsimuse robotite maksustamisest, arutledes, kes peaksid tulevikus ühiskonda rahastama, kui masinad võtavad üle suurema osa töökohtadest.

Saat ei põrka tagasi ka keerulistest sotsiaalsetest teemadest, puudutades muuhulgas soomuutmise ja identiteedi küsimusi. Ta küsib, kas tänapäeva noorte soov kohandada oma keha vastavalt sisemisele tunnetusele on seotud üldise võimetusega leppida füüsilise maailma piirangutega. Petrone märgib, et Saadi mõttekäigud on ootamatud, ulatudes globaalsetest poliitilistest protsessidest kuni igapäevaste olmeliste näideteni, nagu loomade kohtlemine või erinevad hügieenikultuurid.