Mari-Liis Sööt: Eesti kriminaalpoliitika vajab andmepõhist lähenemist, mitte emotsionaalset karmistamist

Eesti kriminaalpoliitika eksperdid hoiatavad karistuste automaatse karmistamise eest, tuues esile, et viimase kahekümne aasta edusammud kuritegevuse vähendamisel tulenevad targematest sekkumisviisidest. Tuleviku väljakutsed on liikunud digitaalsesse ja hübriidse ohu ruumi, mis nõuab kriminaalpoliitika tihedamat sidumist riikliku julgeolekuga.

Eesti karistuspoliitika peab lähtuma tõenduspõhistest lahendustest, mitte emotsionaalsest soovist karistusi automaatselt karmistada. Mari-Liis Sööt rõhutab, et viimase kahe aastakümne edusammud kuritegevuse vähendamisel on saavutatud nutikate meetmete, mitte vanglate täitmise hinnaga.

Statistika kinnitab suunamuutust

Võrreldes 20 aastat tagasi kehtinud olukorraga on kuritegevuse pilt Eestis oluliselt muutunud. Kui 2005. aastal registreeriti Eestis veel 55 586 kuritegu, siis möödunud aastal oli see arv 28 033. Eriti märgatav on langus tapmiste ja mõrvade statistikas: 150-lt juhtumilt kahe aastakümne eest on arv langenud 28-ni. Need tulemused peegeldavad 2000-ndate lõpus tehtud reforme, mis panid rõhku vanglakaristuste optimeerimisele ja kriminaalhooldusele.

Vangla ei ole alati lahendus

Rahvusvahelised kogemused näitavad, et pikemad vanglakaristused ei taga tingimata turvalisemat ühiskonda. Riigid, kus rakendatakse jäiku miinimumkaristusi, nagu näiteks Ameerika Ühendriigid, kannatavad pigem ülerahvastatud vanglate all, ilma et kuritegevuse tase oleks märgatavalt langenud. Alternatiivsed meetmed, nagu elektrooniline valve või sotsiaalprogrammid, on osutunud korduvkuritegevuse ennetamisel sageli tõhusamaks kui vangistus.

Hübriidohud nõuavad uut fookust

Tuleviku väljakutsed on liikunud digitaalsesse ruumi. Organiseeritud kuritegevus kasutab üha enam tehisintellekti ja krüpteeritud kanaleid, värvates noori ja korraldades küberrünnakuid, mis võivad toimida vaenulike riikide käepikendusena. Sööt märgib, et kriminaalpoliitika peab siduma end tihedamalt riikliku julgeolekuga, tagades, et kriitilise taristu kahjustamine ja küberkuritegevus saavad kiire ja resoluutse vastuse. Ressursid tuleb suunata sinna, kus oht on suurim, tagades samas, et inimene hoidub uuest kuriteost ja ohver saab vajaliku kaitse.