Mari-Liis Jakobson: Eestis on julgeoleku ja sümbolite piir hägustunud

Politoloog Mari-Liis Jakobson leiab, et hiljutine vastuoluline lihareklaam on Eesti avalikus ruumis süvendanud tarbetut vaenu. Ta hoiatab, et rahvusliku julgeoleku küsimuste ja etniliste stereotüüpide omavaheline segamine kahjustab pikaajalist ühiskondlikku sidusust.

Eesti avalikus ruumis on viimastel päevadel kerkinud terav diskussioon ühe lihatootja reklaami üle, mis on toonud päevakorda etnilised stereotüübid ja nende rolli tänases julgeolekuolukorras. Politoloog Mari-Liis Jakobson nentis analüüsis, et "sibul" kui sümbol on omandanud uue ja vägivaldse tähendusvälja, mis pole enam vaid toiduaine, vaid on muutunud lahinguhüüuks.

Reklaamis kujutati Ukraina sümbolitega särke kandvaid mehi taustal, kus tõusid sõjast tuttavad suitsusambad, ja kasutati loosungit, mis viitas "mõru sibula" magusamaks muutmisele. Kuna "sibul" on teatavas kontekstis kasutusel olnud venekeelse elanikkonna halvustava nimetusena, vallandas see sotsiaalmeedias ja avalikkuses laiaulatusliku pahameele, hoolimata tootja hilisemast väitest teadmatuse kohta.

Sümbolite tähendusväli muutub

Jakobson juhib tähelepanu, et sümbolite tähendused ei ole kivisse raiutud ega püsi staatilisena. Kui varasemalt võis "sibul" kui sümbol viidata kultuurilistele erinevustele, nagu õigeusu kirikute kuplite kujule, siis nüüd on see muutunud relvaks. Erinevalt terminist "ork" või "vatnik", mis on otseselt vaenulikud, on "sibul" liikunud tavalisest stereotüübist agressiivsema tähenduse suunas, mis lõhestab ühiskonda veelgi.

See areng on murettekitav, kuna see ei aita kaasa Eesti ühiskonna lõimumisele ega vähenda pingeid, mis on niigi pingestunud pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse. Reklaami tekitatud diskussioon näitab, kuidas äriline kommunikatsioon võib tahtmatult või tahtlikult võimendada ühiskondlikku vaenu, hägustades piire sõja toetajate, agressorriigi sõdurite ja Eesti kohaliku venekeelse elanikkonna vahel.

Julgeolek kui ühiskondlik raamistik

Viidates teadlastele Jenny Schülzele ja Juris Pupčenoksile, märgib Jakobson, et Eestis ja Lätis on pärast sõja algust süvenenud suundumus käsitleda vähemusi peamiselt läbi turvalisuse prisma. See tähendab, et vähemustele lähenetakse kas nende tõrjumise või nende "endapoole võitmise" kaudu, lähtudes vaid ohutundest, mitte demokraatlikust võrdsusest.

Eesti ees seisavad reaalsed väljakutsed: kuidas piirata vaenuliku välisriigi mõju, korraldada eestikeelset haridust ja suhtuda agressioonisõda toetavatesse institutsioonidesse. Jakobson rõhutab, et nende probleemide lahendamiseks vajalikke diskussioone oleks märgatavalt lihtsam pidada, kui avalikku ruumi ei risustataks täiendavate vaenulike sümbolitega.