Marek Maasikmets: Eesti õhk on puhas, kuid vajab sihipärast hoidmist Tallinnast Narvani

Eesti õhukvaliteet on Euroopa võrdluses heal tasemel, kuid see pole iseenesestmõistetav luksus. Tulevikus tuleb suuremat tähelepanu pöörata kohalikele allikatele nagu kohtküte ja liiklusest tulenev tolm.

Eesti elanikud on harjunud lennujaamast väljudes sügavalt sisse hingama, nautides värsket õhku. See mugavus pole aga iseenesestmõistetav, vaid tuleneb aastakümneid kestnud keskkonnanõuetest, tehnoloogilisest arengust ja järjepidevast seirest. Puhas õhk on ressurss, mille säilitamine nõuab enamat kui vaid riigipiiride kontrolli, kuna saaste liigub vabalt üle piiride.

2025. aasta seiretulemused näitavad, et Eestis on õhukvaliteet püsinud heal tasemel. Euroopa keskkonnaameti võrdluses paistavad Narva, Tallinn ja Tartu silma puhtaima õhuga linnade hulgas, kuuludes oma kategoorias kümne protsendi parimate sekka. Siiski on linna- ja asulapõhine pilt kirjum: Tallinnas mõjutab tulemusi liiklus, Tartus kohtküte ja Ida-Virumaal tööstuslik tootmine.

Kohalikud mõjutajad ja tervisemõjud

Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) seab oma tervisepõhised soovitused sageli rangemaks kui kehtivad õiguslikud piirnormid. Näiteks küündis Tartus peenosakeste (PM2,5) ööpäevakeskmine saaste 2024. aastal 37 mikrogrammini kuupmeetri kohta, mis on märgatavalt kõrgem WHO soovitatud 15-st, kuigi aasta keskmine näitaja ise oli 4,83 µg/m³. Sarnane olukord valitseb Tallinnas, kus lämmastikdioksiidi tase püsib küll piirnormide piires, ent ületab WHO soovituslikku läve.

Õhusaaste otsesed tagajärjed tervisele on ulatuslikud. 2020. aasta andmetel seostati Eestis saastunud õhuga hinnanguliselt 1179 enneaegset surma. Kuigi võrreldes 2010. aastaga on õhusaaste tõttu kaotatud eluaastate arv vähenenud 29 protsenti, jääb probleem endiselt aktuaalseks. Eakad, lapsed ja kroonilisi haigusi põdevad inimesed on saastele eriti vastuvõtlikud.

Suurimateks väljakutseteks on muutumas lokaalsed allikad, nagu ebaefektiivne kohtküte ja liiklus. Iga kodumajapidamine saab panustada, vältides prügi põletamist ning küttes vaid kuiva ja puhta puiduga. Transpordis aga ei piisa heitgaaside vähendamisest, sest rehvide ja teekatte kulumisest tekkiv tolm püsib jätkuvalt probleemina. Ühistransport, jalgratas või jalgsi liikumine on jätkuvalt kõige tõhusamad viisid isikliku ja ühise õhukvaliteedi parandamiseks.