Mao Zedongi surmast möödub Pekingis pool sajandit: diktaatori pärand elab Hiinas edasi

Viiskümmend aastat pärast Mao Zedongi surma analüüsivad eksperdid, kuidas Hiina on muutunud majanduslikuks suurvõimuks, kuid säilitanud samas Mao rajatud autoritaarse parteisüsteemi. Kuigi tänane Hiina erineb Mao ajastust märgatavalt, on kommunistliku partei ülimuslikkus ja võimustruktuuride jäikus jäänud riigi poliitiliseks vundamendiks.

Üheksandal septembril 1976. aastal kustus Mao Zedong elu, jättes maha Hiina Rahvavabariigi, mis oli ehitatud revolutsioonilisele ideoloogiale ja partei vääramatule kontrollile ühiskonna üle. Nüüd, 48 aastat hiljem, on Pekingi poliitiline süsteem läbinud radikaalseid majanduslikke ja tehnoloogilisi muudatusi, kuid Mao joonistatud võimujooned on jäänud püsima.

Ideoloogiline pärand Pekingis

Zhang Lun, Cergy-Pariisi ülikooli professor, märgib, et Hiina on liikunud vaesest ja isoleeritud agraarühiskonnast globaalseks majandusjõuks. Siiski on säilitanud neli fundamentaalset poliitilist pärandit: autoritaarne ja tsentraliseeritud juhtimine, revolutsiooniline meetod sotsiaalsete probleemide lahendamiseks, populistlik anti-elitism ning utoopiline egalitarism. Zhangi hinnangul on Hiina ajalugu viimase 48 aasta jooksul olnud katse "Mao-vabastada", kuid see protsess pole kunagi lõpuni jõudnud.

Selle pärandi keskmeks on Hiina Kommunistliku Partei (HKP) ülimuslikkus. Jean Christopher Mittelstaedt Zürichi ülikoolist rõhutab, et Mao nõudmine partei kontrolli järele riigi ja ühiskonna üle on jäänud muutumatuks. See süsteem võimaldab võimudel ressursse koondada, ohverdades vajadusel tavakodanike huvid "suurte eesmärkide" nimel, selgitab poliitiline kommentaator Chang Ping.

Xi Jinpingi juhitud Hiina

Kas praegune juht Xi Jinping on naasmas Mao-aegse poliitika juurde? Chang Ping peab sellist võrdlust eksitavaks, märkides, et paljud elemendid pole Hiina poliitikast kunagi kadunud. Autoritaarsus, nõrk õigusriik ja kodanikuõiguste puudumine olid Mao pärand ja on jätkuvalt tänase süsteemi alustalad. Xi, kes ise kannatas Kultuurirevolutsiooni ajal, pole sellest ammutanud õppetundi süsteemi kurjuse kohta, vaid pigem mõistmise, et võimu kaotamine tähendab teiste meelevalda sattumist.

Kontrolli erinevused

Felix Wemheuer Kölni ülikoolist selgitab, et Xi ja Mao vahel on siiski olulised erinevused. Mao oli oma olemuselt populistlik anarhist, kes oli valmis institutsioone lõhkuma, et mobiliseerida rahvast parteiaparaadi vastu. Xi on aga "parteimees läbi ja lõhki". Ta ei luba kaost, vaid tugevdab oma võimu läbi institutsioonide ja range tsentraliseeritud kontrolli.

Sellega on tekkinud paradoksaalne olukord. Osa Hiina kodanikest on ajalooliselt kasutanud Mao nime ja revolutsioonilist keelt praeguse ebavõrdsuse, korruptsiooni ja võimu kuritarvitamise kritiseerimiseks, kuna muud avaliku väljenduse kanalid on suletud. Mittelstaedt tõdeb, et Mao roll Hiina ühiskonnas on keeruline: ta on küll partei legitiimsuse sümbol, kuid tema jäetud retoorika on osadele kodanikele olnud aluseks, millega tänapäeva tegelikkust võrreldakse.