Mängukultuur Eesti jalgpalliväljakutel vajab distsipliini

Jalgpalliväljakutel leviv tahtlik tõuklemine ja reeglite eiramine nõuab kohtunikelt rangemat sekkumist. Professionaalselt sportlaselt on õigustatud oodata kontrollitumat käitumist.

Viimasel ajal jalgpalliväljakutel toimuv meenutab üha enam lasteaia liivakasti, kus ausa mängu asemel on võtmesõnaks füüsiline tõuklemine. Professionaalsed mängijad, kes peaksid olema eeskujuks, tegelevad särgist tirimise, jalgade taha panemise ja vastaste jõulise rüselusega. Need ei ole juhuslikud kokkupõrked, vaid teadlikult valitud käitumismustrid.

Teistes spordialades on enesekontroll elementaarne. Kujutagem ette maletajat, kes takistab vastasel käiku sooritamast, haarates käest kinni või tõugates rivaali toolilt. Jalgpalli puhul näib aga kehtivat justkui teistsugune moraal, kus reeglite eiramine on muutunud aktsepteeritavaks taktikaks.

Kohtunikele on siinkohal vaid üks lahendus: nulltolerants. Iga tahtlik rüselus või tõukamine väärib viivitamatut hoiatuskaarti. Kui mängijad ei suuda oma emotsioone kontrollida, peab väljakul olema reeglite järgi vähem mehi. Ainult nii on võimalik taastada jalgpalli väärikus, kus loeb taktika ja tehnika, mitte agressiivne käitumine.