"Mandariinid": Gruusias valminud filmi teekond Oscarite nominatsioonini

Eesti ja Gruusia koostöös sündinud mängufilm "Mandariinid" kujunes rahvusvaheliseks edulooks, ehkki produktsiooni saatsid finantsilised raskused ja nõudlikud võtteolud Gruusia maastikel. Film müüdi üle 120 riiki, kuid vaatamata laialdasele tuntusele ei suutnud linateos oma eelarvet täielikult tagasi teenida.

Eesti ja Gruusia koostööfilm "Mandariinid", mille tegevus leiab aset 1992. aasta Abhaasias, kujunes üheks rahvusvaheliselt tuntumaks Eesti filmiks. Projekti algatasid produtsent Artur Veeber, operaator Rein Kotov ja Gruusia lavastaja Zaza Urušadze, kes kirjutas stsenaariumi Lembit Ulfsaki rolli silmas pidades. Ehkki idee oli ambitsioonikas, nappis esialgu rahastust ning projekti käivitamiseks oli vaja täiendavaid veenmisi, kuni produtsent Ivo Felt otsustas ettevõtmisega liituda.

Võtted Gruusia maastikel

Filmi võttekohtade leidmine Gruusias oli keerukas. Meeleoluka ja sobiva atmosfääriga mandariiniistanduse leidmiseks tuli läbi kammida suuri maa-alasid. Lõpuks leiti sobiv paik, kuhu ehitati filmi ümbritsev keskkond, kuna tegemist oli muidu tühja ja logistiliselt raskesti ligipääsetava kohaga. Võttegrupi töö oli füüsiliselt nõudlik: igal hommikul tuli autodega läbi jõe sõita, kuna piirkonnas puudus sild.

Lisaks logistikale tehti ka finantsiliselt küsitavaid otsuseid. Võttegrupp ostis mandariiniistanduse omanikult ära kogu selle aasta saagi, kuid hiljem selgus, et makstud summa eest oleks saanud osta terve istanduse. Operaator Rein Kotov meenutas, et jaanuarikuus filmitud stseenid pakkusid siiski visuaalselt inspireerivat valgust.

Loomeprotsessi pinged

Režissöör Zaza Urušadzel oli selge visioon filmi rütmist ja tegelaste dialoogidest, millest ta ei taganenud. See tekitas võtteplatsil pingeid, eriti peaosatäitja Lembit Ulfsakiga. "Üks kurioosne näide oli, et üht lihtsat ja lühikest repliiki tegime 45 duublit," meenutas Kotov režissööri nõudlikkust. Ivo Felti sõnul oli Urušadze erakordselt kindla käega režissöör, kes ei soosinud demokraatlikku otsustusprotsessi, vaid kontrollis rangelt, kuidas stseenid peavad välja nägema.

Rahvusvaheline tunnustus

Edu saabus pärast 2013. aasta Varssavi filmifestivali, kus film pälvis mitu auhinda. Tristan Priimägi, kes töötas toona Eesti Filmi Instituudis, märkis, et just sel festivalil hakkasid asjad liikuma ja tekkis vajalik tähelepanu. Järgnesid Kuldgloobuse ja Oscari nominatsioonid. Kuigi filmi müüdi 120 riiki, tõdes Felt, et filmiäri vaatenurgast ei tasunud produktsioon end väikeste kinolinastuste tõttu täielikult ära. Priimägi rõhutas, et filmi suurim väärtus oli siiski Lembit Ulfsakile osaks saanud rahvusvaheline tähelepanu pärast aastakümneid kestnud tööd Nõukogude Liidu filmitööstuses.