Majandusteadlased: Eesti ravikindlustus meenutab üha enam Ameerika süsteemi

Eestis oli tänavu mais ravikindlustuseta umbes 90 000 inimest ehk 7,2 protsenti elanikkonnast. Tervisevaldkonna majandusteadlaste Triin Habichti, Andres Võrgi ja Kaia Kazekampi hinnangul tuleks ravikindlustus siduda elukohaga, mitte üksnes töötamise ja sotsiaalmaksu tasumisega.

Eestis ei olnud tänavu mais ravikindlustust umbes 90 000 inimesel ehk 7,2 protsendil elanikkonnast. Tervishoiuökonomistide Triin Habichti, Andres Võrgi ja Kaia Kazekampi hinnangul on Eesti selle näitajaga Euroopa Liidus Rumeenia järel viimasel kohal ning jõudnud kindlustuskaitse ulatuselt USA-ga samale tasemele.

Kindlustus sõltub töötamisest

Eesti ravikindlustus on seaduse järgi kohustuslik, kuid tegelik kaitse ei laiene automaatselt kõigile elanikele. Lapsed ja pensionärid on kindlustatud riigi kaudu, tööealiste inimeste puhul sõltub kindlustus enamasti töösuhtest, sotsiaalmaksu tasumisest või kuulumisest mõnda eraldi kaitstud rühma.

Kõige suurem puudujääk puudutab tööealisi mehi ja naisi. 20-59-aastastest meestest on kindlustuseta 14 protsenti ning naistest 10 protsenti. Ida-Virumaal on olukord veel kehvem: selles vanuserühmas puudub ravikindlustus 21 protsendil meestest ja 17 protsendil naistest. Maakonna oodatav eluiga on samal ajal Eesti keskmisest umbes kahe aasta võrra lühem.

Autorite hinnangul suurendab praegune korraldus tervisealast ebavõrdsust. Ennetavad uuringud, perearstiabi ja ravimid ei ole kindlustuseta inimesele samadel tingimustel kättesaadavad, kuigi südame-veresoonkonnahaiguste ennetamine peaks algama enne pensioniiga.

Hilinenud abi maksab rohkem

Ravikindlustuse puudumine ei tähenda, et inimene jääb täielikult abita. Erakorraline abi ja mõned muud teenused, näiteks sõltuvusravi, on kättesaadavad ka kindlustamata inimestele. Paljude tavapäraste raviteenuste ja ravimite eest tuleb aga ise maksta.

Riigikontrolli 2018. aasta audit näitas, et kindlustamata patsiendid jõudsid erakorralise meditsiini osakonda sageli alles siis, kui terviseprobleem oli süvenenud. 2017. aastal oli nende ambulatoorne ravi erakorralise meditsiini osakonnas keskmiselt 27 protsenti kallim kui kindlustatud patsientidel. Haiglasse sattunud kindlustamata patsientide statsionaarne ravi maksis ligi 33 protsenti rohkem.

Sama tervisemure tõttu pöördunud kindlustatud inimestest oli eelnenud aasta jooksul perearsti külastanud 20 protsenti. Kindlustamata patsientide seas oli vastav näitaja vaid 3,5 protsenti. Autorite järeldus on, et süsteem lükkab odavama ennetava abi asemel kulud hilisema ja kallima ravi kanda.

Elukohapõhine lahendus

Vabatahtlik kindlustus ei ole seni toonud laiemat kaitset. Mai lõpuks oli Tervisekassa vabatahtliku ravikindlustuse sõlminud alla 1000 inimese, mis moodustas umbes 0,1 protsenti kõigist kindlustatutest. Juulist on kuumakse 272 eurot, samal ajal kui riik tasub näiteks registreeritud töötu eest 115 eurot kuus.

Habicht, Võrk ja Kazekamp pakuvad lahenduseks elukohapõhist kohustuslikku ravikindlustust, mille korral oleksid kõik Eesti püsielanikud kindlustatud ning maksekohustus eraldatud õigusest ravikindlustusele. Leedus on tööealise, kuid püsiva töösuhteta inimese kuumakse umbes 80 eurot, Tšehhis ligikaudu 125 eurot ja Madalmaades vähemalt 173 eurot.

Kui pooled Eesti 90 000 kindlustamata inimesest hakkaksid tasuma 115-eurost kuumakset, laekuks Tervisekassale autorite arvutuse järgi aastas umbes 62 miljonit eurot. Nende hinnangul peaks ravikindlustuse korraldus olema üks teema, mida erakonnad käsitlevad enne järgmisi Riigikogu valimisi.