Magistritöö: Tallinna keldrid võiksid olla nii mängutuba kui varjumiskoht

Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri magister Gert Christjanson leidis oma magistritöös, et kortermaja varjumiskoht peaks olema igapäevaselt kasutatav ühisruum, mitte lukustatud kelder. Soome kogemusele tuginedes soovitab ta lõimida varjendid elukeskkonda, spordisaali, mänguruumi või peopaigana. Igapäevane kasutus tagab, et ruum on hooldatud, tuttav ja kriisi korral kiiresti kasutusvalmis.

Eesti Kunstiakadeemia värske sisearhitektuuri magister Gert Christjanson jõudis hiljuti kaitstud magistritöös järeldusele, et kortermaja varjumiskoht ei peaks olema kord aastas avatav pime kelder, vaid maja üks elavamaid ühisruume, olgu selleks mängutuba, paranduskelder, peosaal või ühiskontor.

Igapäevane kasutus on võti

Christjansoni sõnul on praegune lähenemine varjumiskohtadele problemaatiline: ruumid on lukustatud, elanikele võõrad ning aktiveeruvad alles hädaolukorras. «Kui ta on lihtsalt kinni pandud, siis ta ei ela. Oluline on ka see, kuidas need ruumid suhestuvad elanike igapäevaeluga,» ütles ta Vikerraadio «Huvitaja» saates.

Tema hinnangul annab igapäevane kokkupuude ruumiga kriisiolukorras selge eelise. «Kui inimene on selles ruumis juba varem viibinud, siis ta teab ka kriisiolukorras paremini, kuhu minna ja mida sealt oodata,» selgitas Christjanson. Hooldatud ja tuttav ruum tähendab vähem segadust siis, kui sirreenid tööle hakkavad.

Magistritöö raames viis ta läbi välitöid Tallinna kortermajades. Kuigi tehnilised nõuded olid sageli täidetud, ilmnes üks ja sama muster: ruumid olid lukustatud ning elanikud ei kasutanud neid mitte kunagi. Nii muutusid varjumiskohad sisuliselt passiivseteks tehnilisteks ruumideks ilma igapäevase eluta.

Soome eeskuju

Kõige rohkem avaldas Christjansonile muljet Soome kogemus. Seal käsitletakse varjendeid kogukonnakeskustena, mida saab ühe ja sama ruumina kasutada spordisaalina, jõusaalina, mänguruumina või muusikastuudiona, ja mis vajadusel läheb minutitega üle varjendirežiimile. Eesti ja Taani kogemust analüüsinud magistrant leidis, et meie naabrid põhjas on selles valdkonnas selge eeskuju.

Teema on Eestis eriti päevakajaline: hiljuti jõustusid uued riiklikud nõuded varjumislahenduste rajamiseks. Christjanson ei sea Päästeameti tehnilisi soovitusi kahtluse alla, kuid leiab, et kehtivatesse juhenditesse võiks lisada sisearhitektuuri vaatepunkti, ehk kuidas muuta need ruumid väärtuslikuks ka rahuajal.

Mööbel teenib kahte eesmärki

Ristkasutus ei eelda tingimata suuri ümberehitusi. Christjanson pakub välja nutika kaheotstarbelist mööbli põhimõtte: pingid võiksid olla ühtlasi panipaigad, riiulid aga istumisalused. «See ristkasutus võib minna väga väikese detailini välja: riiul võib olla pink ja pink võib olla riiul,» selgitas ta.

Tema disainiprojekt kavandab nõukogudeaegsete kortermajadele neli ristkasutuse mudelit: lugemisruum, mänguruum, paranduskelder ja peosaal. Kõik täidavad rahuajal kogukondlikku funktsiooni, kuid on vajadusel kiiresti kohandatavad varjendiks.

Usaldus ja kogukond

Magistritöös tõstatab Christjanson ka ühiskondliku mõõtme. Välitöödel külastas ta muu hulgas Tallinna Vase tänava kortermaja, kus ühisruumid on elanikele pidevalt avatud, see valik vähendab naabrite vahelist kahtlustamist ja tugevdab kogukonnatunnet.

Samas tõi ta välja korteriühistute levinud hirmu: kui rääkida varjumiskohast avalikult, võivad kriisi korral sinna tulla ka naabermajade elanikud. «Kui me ei näita eeskuju, siis kasvatame ainult tunnet, et teistel on soov tulla meie varjumiskohta,» märkis Christjanson, lisades, et kortermajade varjumiskohad on eelkõige mõeldud selle maja elanikele ning avatus võib innustada ka naaberkortermajade korteriühistuid oma lahendusi looma.

Magistritöö peamine järeldus on selge: «Kõige parem varjumiskoht ei pruugi olla see, millel on kõige paksemad seinad, vaid see, kus inimesed käivad ka siis, kui ohtu ei ole.»