Magistritöö: PPA politseinikke kurnab enim töökorraldus, mitte ohtlikud väljakutsed

Eesti Maaülikoolis kaitstud magistritöö järgi on Politsei- ja Piirivalveameti töötajate vaimse kurnatuse peamine allikas mitte ohtlikud sündmused, vaid personalipuudus, liigne töökoormus ja vastuolulised organisatsioonilised ootused. Uuring viidi läbi PPA Lõuna prefektuuri töötajate seas ning hõlmas 114 täidetud küsimustikku ja viit süvaintervjuud. Magistritöö autor Kaarel Raud hoiatab, et lahkuvad kogenud töötajad ohustavad kogu ühiskonna siseturvalisust.

Politsei- ja Piirivalveameti töötajate vaimset koormust uurinud magistritöö tõi välja üllatava järelduse: politseinikke ei kurna mitte ohtlikud väljakutsed tänavatel, vaid töökorraldus, personalipuudus ja omavahel vastuolus olevad nõudmised organisatsiooni sees.

Eesti Maaülikoolis ergonoomika õppekaval magistritöö kaitsnud Kaarel Raud, kes ise on kümneaastase politseistaažiga, viis uuringu läbi PPA Lõuna prefektuuri töötajate seas. Ta kogus 114 täielikult täidetud küsimustikku ning intervjueeris viit töötajat.

Organisatsiooniline pool määrab kõige rohkem

Tulemused näitasid, et vastajatel esines isikliku, tööalase ja organisatsioonilise kurnatuse tunnuseid. Selgelt kerkisid esile vastuolulised ootused, töötajate heaolu mittetoetav keskkond ja vähene tunnustus. Töötajad kirjeldasid enim üldist väsimust ja emotsionaalset kurnatust.

«Organisatsiooniline pool ongi kõige suurem ja määravam osa,» ütles Raud. Pikema staažiga politseinikud harjuvad aja jooksul keeruliste väljakutsete ja kriitiliste olukordadega ning käsitlevad neid töö loomuliku osana. Seevastu suured ümberkorraldused, juhtimismuudatused ja töökorralduse reformid põhjustavad märkimisväärset rahulolematust.

Personalipuudus toob doominoefekti

Ühe suurima probleemina joonistus välja personalipuudus. «Ilmselgena joonistus välja ressursipuudus, mis tekitab nii-öelda doominoefekti, kus töötajate puudumine toob kogu aeg koormust juurde allesjäänud töötajatele,» kirjeldas Raud.

Lõuna prefektuuris tuleb sageli ette, et üks töötaja peab viima kogu protsessi algusest lõpuni läbi üksi, samas kui mõnes teises prefektuuris on sama töö jagatud mitme spetsialisti vahel. Viimaste aastate muudatused kriminaalmenetluste korralduses on suurendanud survet sisetöötajatele, kelle lauale koguneb korraga suur hulk menetlusi. «Nüüd öeldakse, et kõik on tähtis ja kõigega peab korraga tegelema,» ütles Raud.

Vastuolulised ootused teevad olukorra veelgi keerulisemaks: ametijuhendid ei vasta sageli tegelikele nõudmistele ning ühelt töötajalt eeldatakse väga erinevate rollide täitmist.

Kognitiivne koormus ulatub üle üksikisiku

Raud käsitles magistritöös ka kognitiivset koormust, tähelepanu, mälu, infotöötluse ja kiire otsustamisega seotud pingutust. Politseikeskkonnas tähendab see vajadust jälgida samaaegselt ümbrust, suhelda inimestega, kasutada infosüsteeme ja langetada otsuseid. Kui katkestusi ja infot koguneb liiga palju, hajub tähelepanu ja otsuste kvaliteet langeb.

Vaimset koormust ei saa tema hinnangul vaadelda ainult individuaalse probleemina, rolli mängivad nii füüsiline töökeskkond, töövahendid kui ka organisatsioonilised tugisüsteemid.

Tagajärjed ulatuvad kaugemale üksikust töötajast. Kui kogenud politseinikud lahkuvad läbipõlemise tõttu, kaob organisatsioonist väärtuslik teadmine. «Tegelikult lõppkokkuvõttes ikkagi kodanik kannatab just enda siseturvalisuse arvelt, sellepärast et paratamatult uus töötaja ei ole võib-olla nii tõhus, kui kogenud kolleeg olla võib,» ütles Raud.

Lahendus nõuab süsteemseid muutusi

Raud tõdeb, et ühte kuldset lahendust ei ole. «Esmane ongi võib-olla tööde prioritiseerimine, et mitte koormata enda töötajaid üle,» ütles ta, lisades, et juhtide ja töötajate vaheline avatud suhtlus ning probleemide varajane märkamine on samavõrd olulised.