Madis Ernits: kuidas lõpetada presidendivalimiste lõputu nõiaring Eestis

Riigikohtuniku Madis Ernitsa arvates peitub presidendivalimiste nõiaringi lahendus põhiseaduse tõlgendamises, mitte selle muutmises. Ernits leiab, et valimiskogus tuleks kehtetud ja tühjad sedelid jätta enamuse arvutamisest välja, mistõttu osutub teises voorus valituks kandidaat, kes saab enim kehtivaid hääli. See tagaks, et Eestil on igal juhul pärast valimiskogu teist vooru president.

Presidendivalimiste teema kerkib Eestis avalikkuse huviorbiiti umbes iga viie aasta tagant ning põhiseaduse muutmist on püütud ette võtta koguni 18 korral, kuid sihile pole jõutud. Madis Ernits, riigikohtunik ja põhiseadusõiguse asjatundja, pakub välja lahenduse, mis ei nõua põhiseaduse muutmist, piisaks vaid tõlgenduse korrigeerimisest.

Probleemi juured

Kümmekond aastat tagasi realiseerus presidendivalimiste nõiaring esimest korda päriselt: pärast poolaastat kestnud ja Eesti mõistes seninägematut presidendirallit tunnistati valimiskogu teine voor luhtunuks ning mõlemad kandidaadid, Siim Kallas ja Allar Jõks, valituks mitteosutunuks. Ühiskond kangestus hetkeks, kõlasid üleskutsed reformimiseks, kuid siis soikus kõik taas.

Ernitsa hinnangul peitub kogu probleem põhiseaduse sõnastuses: «Valimiskogu valib Vabariigi Presidendi hääletamisest osavõtnud valimiskogu liikmete häälteenamusega.» Väljend «hääletamisest osavõtnute häälteenamusega» on mõistena ebatavaline, ajalooliselt pärineb see hoopis rahvahääletuse kontekstist, kus see on oma loomulik kodu. Riigikogu hääletamist kirjeldavad põhiseaduse paragrahvid kasutavad teistsugust sõnastust.

Kaks vastakut tõlgendust

Ernitsa sõnul saab seda väljendit tõlgendada kaheti. Esimese tõlgenduse järgi loetakse hääletamisest osavõtnuks igaüks, kes laseb sedeli kasti, ka rikutud ja tühi sedel kujutab sel juhul sisuliselt vastuhäält. Teine tõlgendus ütleb, et hääletamisest võtab osa üksnes see, kes poetab kasti kehtiva sedeli. Sel juhul rikutud ja tühjad sedelid enamuse arvutamist ei mõjuta ning teises voorus osutub valituks enim kehtivaid hääli saanud kandidaat.

Praegu kehtiv Vabariigi Presidendi valimise seadus (VPVS) ja 2016. aasta õiguskantsleri seisukoht toetavad esimest tõlgendust. Ernits leiab aga, et see tõlgendus on nii ajalooliselt kui ka sisuliselt vigane.

Põhiseaduse Assambleel kõlas selge eesmärgipüstitus: valimiskogu peab presidendi igal juhul ära valima. Liia Hänni sõnastas 1992. aasta veebruaris: «Tähtis on see, et president kindlasti valitakse.» Lisaks tugines Ernits prantsuse põhiseadusekspert Guy Carcassone'i sõnadele samalt ajajärgult, mille kohaselt peab demokraatlik otsustusprotsess alati jõudma otsuseni.

Lahendus ilma põhiseadust muutmata

Ernits pakub välja kaks praktilist teed. Esimene ja eelistatum on see, et Vabariigi Valimiskomisjon muudab ise oma tõlgendust ning teatab sellest ennetavalt avalikkusele, näiteks oma kodulehe kaudu. Aluse selleks annab VPVS-i sisemine ebakooskõla: seadus eristab kehtetuid sedeleid eri viisidel (rist mitmes lahtris vs. puuduv pitser), kuid pooleks rebitud sedelit ei käsitle üldse. Ernits küsib põhjendatult, miks teatud viisil rikutud sedel omab vastuhääle tähendust, teisel viisil rikutud sedel aga mitte, selles puudub loogika.

Teine võimalus on kohutee: kui valimiskogu teine voor annab taas samasuguse patiseisu, peaks rohkem hääli saanud kandidaat vaidlustama valimiskomisjoni otsuse ja taotlema VPVS § 11 lõike 2 punkti 2 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist. Nii saaks Riigikohus anda lõpliku õigusrahu.

Ernitsa järeldus on selge: «Hääletamisest osavõtnud valimiskogu liikmete häälteenamus» tuleb tõlgendada nii, et arvesse lähevad ainult kehtivad sedelid. See tilluke muudatus tagaks, et Eestil on pärast valimiskogu teist vooru igal juhul president, ja teeks Eesti kukesammu võrra demokraatlikumaks riigiks.