Madis Ernits: kas Eesti õiguskantsler saab ametist lahkumata presidendiks kandideerida?

Õigusanalüüs tõstatab küsimuse ametisoleva õiguskantsleri sobivusest presidendikandidaadiks, viidates fundamentaalsele huvide konfliktile sõltumatu järelevalve ja poliitilise kampaania vahel.

Kas ametisolev õiguskantsler võib kandideerida presidendiks, ilma et ta ametist lahkuks? Madis Ernits väidab oma õigusanalüüsis, et selline teguviis tekitab tõsise põhiseadusliku ja eetilise konflikti, kuna õiguskantsleri ja presidendi ametid on olemuslikult erinevad.

Sõltumatu ameti ja poliitika vastuolu

Põhiseaduse kohaselt on õiguskantsler sõltumatu ametiisik, kelle roll sarnaneb kohtuniku omale, ta ei osale poliitilise tahte kujundamises, vaid kontrollib seadusandliku ja täidesaatva võimu tegevust. President seevastu on poliitiline ametikoht, mis osaleb aktiivselt riigi suunamises. Kui õiguskantsler asub presidendiks kandideerima, satub ta olukorda, kus ta taotleb poliitilist toetust just sellelt institutsioonilt, riigikogult, kelle üle ta teostab põhiseaduslikku järelevalvet. See muudab ühepoolse kontrollisuhte vastastikuseks sõltuvussuhteks, mis on vastuolus õiguskantsleri institutsiooni olemusega.

Huvide konflikt ja vaikimise hind

Õiguskantsleri sõltumatus on institutsionaalne garantii, mis nõuab mitte ainult sõltumatust ennast, vaid ka selle näimist. Huvide konflikt tekib hetkel, mil õiguskantsler annab märku soovist kandideerida poliitilisele ametikohale. Analüüs märgib, et isegi liiga pikk vaikimine presidendikandidaadina esinemise puhul võib kahjustada institutsiooni usaldusväärsust, kuna see tekitab kahtluse, kas õiguskantsleri edasised otsused on mõjutatud soovist säilitada häid suhteid võimalike presidendivalijatega.

Varasemad näited ja järeldused

Sarnane probleem on olnud päevakorras varemgi, kuid ajaloolised pretsedendid toetavad pigem lahkumist. Näiteks 2002. aastal astus Juhan Parts riigikontrolöri ametist tagasi, et kandideerida hiljem riigikogu valimistel ja asuda peaministri ametisse. See näitab, et sõltumatu põhiseadusliku kontrollorgani juhtimine ja aktiivne poliitiline karjäär ei peaks kattuma. Põhiseaduslikult korrektne käitumine eeldaks, et õiguskantsler astub esmalt ametist tagasi ja teatab alles seejärel oma soovist poliitilisele ametikohale kandideerida, vältides nii huvide konflikti tekkimist.