Maarja Vaino: okupatsioonisümbolite kaitsmine on ajaloo ümberkiri­jutamine

Kirjandusteadlane Maarja Vaino selgitab, miks ei tasu leinata Tallinnas Mere kultuurikeskuse staliniaegseid dekoratsioone, mida parajasti kaetakse. Tema hinnangul on okupatsioonitunnuste eemaldamine oma maal täiesti võrreldamatu vallutajate käitumisega ning nõukogude sümbolite kaitsmine tähendab Eesti Vabariigi ajaloo ümbermõtestamist võõrvõimu loosungite järgi.

Tallinnas Mere kultuurikeskuses, endises ohvitseride majas, mis on ehitatud sõjaeelse Grand-Marina kino varemete kohale, alustati eelmisel nädalal staliniaegsete laemaalingute ja stukkaunistuste kinnikatmise töödega. See tekitas sotsiaalmeedias tormi: kas nii käitudes muutume ise sama hulludeks lõhkujateks nagu okupandid olid omal ajal?

Maarja Vaino lükkab selle võrdluse kindlalt tagasi. Esiteks: katmine ei ole hävitamine. Muuseumi viimine ei ole hävitamine. «Privõimule viitavate võõrvõimu sümbolite eemaldamine oma riigi avalikust ruumist ei ole mitte kuidagi võrreldav vallutajate käitumisega vallutatud maal,» kirjutab ta. Võrdlus on tema sõnul parimal juhul pealiskaudne, halvemal juhul tahtlikult eksitav.

Kunst ja propagandakunst pole sama asi

Vaino eristab selgelt nõukogude ajal loodud kunsti üldiselt ning teoseid, mis ülistavad kuritegelikku võõrvõimu. Need kaks ei kattu. Viiekümne okupatsiooniaasta jooksul suutis Eesti luua väärika kirjanduse, muusika ja teatri, tsensuurikääride vahelt laveerides, kuid siiski. See looming kandis rahva vastupanuhengi ja seda ei pea keegi avalikust ruumist eemaldama.

Hoopis teine asi on teoste säilitamine, mis ülistavad inimkonna vastu toime pandud kuritegude toimepanijaid. «Imelik on soov elada avalikus ruumis koos punaste tähtede, punaste lippude ja mõrtsukaid ülistavate teostega ning pidada nende olemasolu lausa auasjaks,» märgib Vaino.

Side Ukraina praeguse reaalsusega

Vaino toob paralleeli, mis annab kogu arutelule teistsuguse kaalu. Mis Eestis juhtus sõja ajal ja pärast seda, täpselt sama toimub praegu Ukrainas. Sama võõrvõim üritab end kehtestada täpselt sama julmuse ja täpselt samade vahenditega. Stalinist ja nõukogude riigist pajatavad laemaalingud ei ole seega lihtsalt ajalugu, need on Venemaal praegu võimul olevate sõjakurjategijate aktuaalne päevakord.

Eesti kogemus näitas veel üht: pärast iseseisvuse taastamist huvitas lääneeurooplasi meie pärand sageli eelkõige nõukogude kihistuse tõttu. Aja jooksul õnnestus riigi kuvand nihutada eduka Põhjamaa suunas. Mida tugevamalt ise nõukogude-aegset väliskujundit hoiame, seda kindlamalt säilitame endise liiduvabariigi maine.

Normaliseerimise pikk vari

Vaino möönab, et paljud inimesed lihtsalt ei mõista, milles probleem seisneb, pool sajandit nõukogude propagandat ja vägivalla normaliseerimist on jälgi jätnud. Just seetõttu tuleks endale selgelt teadvustada: iga kord, kui okupatsioonisümboleid kaitstakse, kirjutatakse Eesti Vabariigi ajalugu ümber võõrvõimu loosungite vaimus.

«Parem oleks, kui me ise ei julgustaks neid uutele kuritegudele, tõstes nende kaitseks kisma,» lõpetab Vaino.