Maakoolide karm reaalsus: õpilaste nappus ähvardab esimese klassi avamist

Eesti väikestes maakoolides on esimese klassi komplekteerimine muutunud üha keerukamaks, kus üksikud perede otsused võivad otsustada koolitee alustamise võimaluse. Unipiha algkooli näide illustreerib väljakutset, kus õpilaste arvu kõikumine muudab stabiilse kooliaasta kavandamise ettearvamatuks.

Eesti maapiirkondade väikekoolide jaoks on uue õppeaasta algus sageli täis määramatust, kus esimese klassi avamine võib sõltuda vaid mõne üksiku lapse saatusest. Kui suuremates linnakoolides ei mõjuta üksikute õpilaste lisandumine või lahkumine klassi komplekteeritust, siis väikekoolide puhul võib see määrata kogu õppeasutuse võimekuse uut klassi avada.

Heaks näiteks on Unipiha algkool, kus tänavu seisid koolijuhid olukorra ees, kus esimesse klassi pidid minema neli last. Reaalsuses jäi see klass aga avamata. Koolijuhi selgitusel langesid potentsiaalsed õpilased erinevatel põhjustel ära: üks perekond kolis piirkonnast välja, teise pere lapse koolitee suundus vanemate tööalaste liikumiste tõttu Põlvasse, ning kaks peret eelistasid oma lastele Kambja kooli, kuna lapsed olid varem käinud sealses lasteaias.

Väikeste koolide ellujäämisvõitlus

Koolidele, kus õpilaste üldarv on niigi väike, näiteks Unipiha koolis õpib praeguse seisuga kokku üheksa last, on iga õpilane märgilise tähtsusega. Koolijuhtide hinnangul oleks stabiilseks ja toimivaks õppetööks ideaalis vaja vähemalt 25 õpilast, kuid reaalsus on sageli sellest kaugel.

Selline olukord loob olukorra, kus ühel aastal võib kooliteed alustada kümme last, kuid juba järgmisel aastal võib uusi tulijaid olla vaid üks või mitte ühtegi. See paneb vallad ja koolipidajad keeruliste valikute ette, kuidas säilitada hariduse kättesaadavust piirkondades, kus laste arv on drastiliselt vähenenud.