Maailmapoliitika: uus ja ohtlik kurjuse telg ähvardab stabiilsust

Venemaa, Põhja-Korea, Iraani ja Hiina vaheline süvenev koostöö moodustab tänapäeva globaalse julgeoleku suurima ohu, mis põhineb ühisel vaenulikkusel lääne väärtuste vastu. See allianss on liikunud retoorikast praktilisele sõjalisele tegevusele, sealhulgas mürskude tarnimisele ja sõdurite saatmisele Ukraina rindele.

Maailma julgeolekuarhitektuur on muutunud ohtlikumaks kui kunagi varem pärast teist maailmasõda. Venemaa, Põhja-Korea, Iraani ja Hiina vaheline koordineeritud koostöö moodustab sisuliselt uue kurjuse telje, isegi kui osapooled ise seda ametlikult niimoodi ei nimeta. See kooslus on ühtlustatud vihast läänelike väärtuste ja demokraatliku maailmakorra vastu.

Ajalooliselt on «kurjuse telje» mõiste olnud kasutusel korduvalt. Ronald Reagan tembeldas Nõukogude Liidu kurjuse impeeriumiks, hiljem George W. Bush tuvastas Iraani, Iraagi ja Põhja-Korea telje, viidates nende seotusele rahvusvahelise terrorismiga. Tänane reaalsus on aga keerulisem ja mastaapsem, ulatudes tuumariikide ja globaalse tehnoloogilise mõjuni.

Sõjaline koostöö praktikas

Koostöö nende nelja riigi vahel on muutunud igapäevaseks ja operatiivseks. Põhja-Korea roll Ukrainas on olnud märkimisväärne, ulatudes erinevatel hinnangutel kuni 15 000 sõduri saatmiseni ja ligi viie miljoni suurtükimürsu tarnimiseni Venemaale. Need pole enam teoreetilised ähvardused, vaid reaalne sõjatehnika, mis tabab elumaju, nagu juhtus hiljuti Krõvõi Rihis. Samal ajal terroriseerivad Iraani Shahed-droonid tsiviilelanikkonda.

Oht seisneb koostöö kahesuunalisuses. Venemaa jagab vastutasuks kosmosetehnoloogiat ja luureandmeid, suurendades partnerite võimekust tekitada konflikte korraga mitmel pool maailmas. USA ja NATO peamiseks väljakutseks on siin ühelt poolt liitlaste kooshoidmine ja teiselt poolt adekvaatne reageerimine olukorrale, kus vastaspool tegutseb ühtse rindena. Kui lääs ei suuda sellele survele tõhusalt vastu seista, võib mõne aasta pärast olla olukorra muutmiseks liiga hilja.