Maailma ookeanid neelasid mullu rekordilised 23 zettadžauli soojust

Möödunud aastal neelasid maailma ookeanid 23 zettadžauli soojusenergiat, mis kiirendab merevee taseme tõusu ja elustiku degradeerumist. Uuringud näitavad, et see protsess süvendab ka globaalseid õhukvaliteedi probleeme, mis nõuavad riikideülest koordineeritud tegevust enne eelseisvat COP31 konverentsi.

Möödunud aastal neelasid maailma ookeanid 23 zettadžauli soojusenergiat, mis on ligikaudu 40 korda rohkem kui kogu inimkonna poolt samal perioodil tarbitud energia. See ulatuslik termiline lisandumine on kaasa toonud merevee taseme kiirema tõusu ning veekogude jätkuva hapestumise, mõjutades kriitiliselt maapinna elu säilimiseks vajalikke süsteeme.

Alates 2012. aastast on maailma merevee tase tõusnud keskmiselt 4,2 millimeetrit aastas, võrreldes 3,8 millimeetriga aastas ajavahemikus 1999-2011. Ookeanid on seni absorbeerinud umbes kolmandiku inimtegevusest tekkinud süsihappegaasist ja 90 protsenti kasvuhoonegaaside poolt kinni püütud lisasoojusest. Lisaks on ookeanide happesus viimase 40 aasta jooksul suurenenud 17 protsenti.

Mõju mereelustikule

Kuumuse mõju elustikule on ulatuslik. Ajavahemikus 2023. aasta jaanuarist kuni 2025. aasta septembrini koges 84 protsenti maailma korallrahudest kuumastressi, mis põhjustab korallide pleekimist. Viimase 30 aasta jooksul on aga umbes 5 protsendis ookeanidest toimunud muutused fütoplanktoni kasvus, mis on toiduahela vundamendiks. Antarktikas on omakorda täheldatud keiserpingviinide kolooniate täielikku paljunemisnurjumist, mis langes kokku rekordiliselt madala merejää tasemega 2022. aastal.

Euroopa veekogude olukord

Euroopas, mis soojeneb maailma keskmisest kaks korda kiiremini, on Vahemeri ja Must meri silmitsi korduvate merekuumalainetega. Vahemere veetemperatuur on tõusnud 0,32 kraadi kümnendi kohta, mis soodustab pikaajaliste kuumalainete püsimist nii vees kui ka rannikualadel.

Baskimaa uurimisinstituudi AZTI mereökoloog Ángel Borja nentis, et rannikualade erosioon ja äärmuslikud ilmastikuolud on muutunud uueks reaalsuseks. Ta kritiseeris ühiskonna tendentsi probleeme alahinnata, tuues näiteks rannikualadele jätkuva ehitustegevuse kohtades, mis on kliimamuutuste tõttu kadumisohus.

Õhusaaste ja kuumuse seos

Lisaks veekogudele on globaalne kuumenemine süvendanud õhukvaliteedi probleeme. Tänavu on enam kui kolmandik maailma elanikkonnast kokku puutunud ohtliku taseme maapinnasäilitatava osooniga, mis tekib saasteainete ja kuumuse koostoimel. 2026. aasta esimese kaheksa kuu jooksul on vaid 5 protsenti maailma rahvastikust viibinud piirkondades, kus õhukvaliteet vastab Maailma Terviseorganisatsiooni suunistele.

Euroopa Keskpikaajaliste Ilmaennustuste Keskuse peadirektor Florian Pappenberger rõhutas, et õhusaaste ei tunne riigipiire. Metsatulekahjude suits ja tolm levivad tuhandeid kilomeetreid, mõjutades kogukondi kaugel reostusallikast. Enne COP31 kliimakonverentsi on need andmed meeldetuletus kliimamuutuste, õhukvaliteedi ja rahvatervise omavahelisest seosest.