Luuletaja Ljudmõla Taran: ukraina kultuur on muutunud nähtavaks traagilistel põhjustel

Ukraina luuletaja ja prosaist Ljudmõla Taran rääkis Tallinnas HeadRead festivalil, et Venemaa täiemahuline sissetung on toonud ukraina kultuuri ja luule maailma tähelepanu fookusesse, kuid lisas kohe, et põhjus on kohutav. Taran kõneles ka sellest, kuidas nõukogude ajal kujundati ukraina kultuuri kohta talupoeglik stereotüüp ning kuidas ukrainlased alles nüüd avastavad oma kultuuri orgaanilise seotuse Euroopaga.

Ukraina luuletaja Ljudmõla Taran tunnistas Tallinna kirjandusfestivalil HeadRead, et Ukraina kultuur on pärast 2022. aasta veebruari muutunud rahvusvaheliselt palju nähtavamaks, kuid lisas kohe: «Õudne on see, et selle põhjus on tõeliselt traagiline.»

Vestluse juhtis Anna Verschik. Taran märkis, et ukraina luuletajaid kutsutakse üha enam rahvusvahelistele festivalidele ning tõlkehuvi on hüppeliselt kasvanud.

Keel kui relv ja identiteet

Keeleküsimus oli vestluse üks keskseid teemasid. Taran selgitas, et tänavu möödub 150 aastat sellest, kui keiser Aleksander II keelas ukraina keele, kuulutades: «Mingit väikevene keelt pole olnud, ei ole ega saa olema.» Ometi võideldi sama keele vastu aastakümneid, mis Tarani sõnul paljastab juba iseenesest sisemise vastuolu.

Oma poja lasteaialoo kaudu avas ta venestamisprotsessi isiklikult. Kiievis ei suutnud ta leida ühtegi ukrainakeelset lasteaeda. Kui ta muretses, kuidas nelja-aastane poeg venekeelses rühmas hakkama saab, vastas laps: «Kuidas ei oska? Seis! Tulistan!» Taran nimetas seda kogu venestamisprotsessi kõnekaimaks sümboliks.

Okupeeritud aladel on olukord veelgi äärmuslikum: ukraina keel on seal täielikult keelustatud, keeleõpe peatatud, ukrainakeelseid raamatuid põletatakse.

Luule muutub päevikuks

Sõja mõju luulele on Tarani hinnangul silmaga nähtav. «Luule on muutunud dokumentaalseks, ta on sisuliselt päevaraamat ukrainlaste võitlusest oma elu eest,» ütles ta. Ka tema enda luule on liikunud samas suunas, isegi kui see talle täielikult ei meeldi.

Ta tsiteeris kolleegi: «Kui kahju, et luule ei saa tapjaid tappa.» Taran lisas, et see lause peegeldab midagi reaalset, sõna võib olla relv, propaganda on sõna.

Julija Mussakovskat, kes on viimasel ajal ka Eestis esinenud, nimetas Taran näitena poeedist, kelle luuletus on kohutavate sündmuste loetelu, lõppedes lausega: «Teistsugust luulet mul teile anda ei ole.»

Šarovarštšõna ehk kunstlik talupoeglik

Taran rääkis pikemalt nõukogudeaegset ukraina kultuuri iseloomustanud nähtusest nimega šarovarštšõna, kitšilik pseudorahvuslik kultuur, mis tugines liialdatud folklorismi lavastamisele. Sõna tuleb ukraina meeste traditsioonilisest rõivastusest, šarovaridest ehk laitest kottpükstest, mida folklooriansamblid laval demonstratiivselt kandsid.

«See oli väga kaval viis ukraina kultuuri diskrimineerimiseks,» selgitas Taran. Eesmärk oli kinnitada, et ukraina kultuur on pelgalt külakeskne ja lihtsakoeline ega suuda olla osa Euroopa kõrgkultuurist. Vene keele kaudu pidi avanema «aken maailma».

Nüüd avastavad paljud ukrainlased, et see konstruktsioon oli kunstlik. «Kõik jooned, mis on omased Euroopa kultuurile, on olnud esindatud ka Ukrainas. Aga need pühiti ära, hävitati,» ütles Taran.

Tallinn, kolmandat korda

Taran on Tallinnas käinud kolm korda: esimest korda 1977. aastal, kui ta saatis õpilasrühma aastavahetuseks, siis 1984. aastal koos abikaasaga, nimetades seda pulmareisiks. Nüüd tõi ta siia HeadRead.

Hotelliaknast näeb ta Ukraina ja Eesti lippu kõrvuti. Vanalinnas sammudes kohtab lippe igal sammul. «Jääb mulje, et neid on praegu ehk rohkemgi kui Ukrainas,» ütles ta. «Mulle tundub, et eriti just eestlased mõistavad seda, mida me Ukrainas praegu läbi elame.»

Vestluse lõpus tänas Taran oma eesti tõlkijat Katrin Välit, kellega tutvus nõukogudeaegsel noorte literaatide festivalil ning kelle Facebook lõpuks taas leidis. Taran avaldas kirjastuse Hea Lugu kaudu eesti keeles luulekogu.