Luulekogu, mis peegeldab lähisuhtevägivalla valu ja lõkse

Ilmunud on luulekogu, mille tagakaas küsib lugejalt: «Kas meil ei võiks alati olla koos nii lõputult hea?» Teos vaatleb lähisuhtevägivalda läbi poeesia, uurides, mida tähendab «koos hea olla», kui see tunne on moonutatud vägivaldse suhte kõverpeeglis. Raamat käsitleb armastuse ja kontrolli piiril balanseerivat suhtedünaamikat ning selle psühholoogilisi mõjusid.

Uus luulekogu heidab julge pilgu lähisuhtevägivalla varjatud maailma, kasutades poeetilist keelt selleks, et avada lugejale traumaatiliste suhete psühholoogilisi mehhanisme.

Raamatu tagakaas meelitab lugejat küsimusega: «Kas meil ei võiks alati olla koos nii lõputult hea?», lause, mis kõlab esmapilgul romantiliselt, kuid omandab teose kontekstis hoopis teistsuguse, tumedama tähenduse. Luulekogu uurib, mida see «koos nii lõputult hea» tegelikult tähendab, kui armastuse kogemus on inimese teadvuses kujunenud läbi lähisuhtevägivalla moonutava kõverpeegli.

Teose keskmes on küsimus, kuidas vägivaldne suhe võib tunduda ohvrile ainuõige ja isegi ihaldusväärne, kuidas kontroll, hirm ja sõltuvus võivad maskeeruda armastuse ja hoolitsuse varjus. Luuletused juhivad lugeja läbi suhte eri tahkude: algse vaimustuse, kasvava isolatsiooni ning lõputu igatsuse, mis seob inimese oma piinajaga surmani ja sealt edasi.

Selline käsitlusviis teeb raamatust olulise kultuurilise sõnavõtu teemal, millest avalikult veel liiga vähe räägitakse. Luule vormis esitatud lood suudavad sageli jõuda lugejani viisil, mida proosatekstid ei suuda, need puudutavad emotsionaalset tõde otse ja ilma vahendajata.