Luke Hardingu uus raamat: Washingtoni ja Moskva varjatud huvid Gröönimaast Ukrainani

Ajakirjanik Luke Hardingu uus teos analüüsib USA ja Venemaa suhete murrangulist muutust. Raamat väidab, et Donald Trump on asunud jagama maailma mõjusfäärideks, seades ohtu Ukraina iseseisvuse.

Ajakirjanik Luke Hardingu 2024. aastal ilmunud teos "Betrayal. Trump, Putin and the New Age of Conquest" pakub karmi sissevaate maailma ümberjagamisse, mida kavandavad Donald Trump ja Vladimir Putin. Harding, kes on aastaid jälginud sündmusi nii Ukrainas kui ka Washingtonis, kirjeldab strateegiat, kus suurriigid püüavad globaalset korda taastada teiste riikide suveräänsuse arvelt.

Maailma jagamine tsoonideks

Trumpi visioon globaalsest stabiilsusest toetub partnerlusele Venemaa ja Hiinaga. Selle plaani järgi omandaks USA Gröönimaa, Venemaa saaks vabad käed Ukrainas ja Hiina laiendaks oma võimu Taiwanil. Hardingi sõnul on see tehingute ajastu, kus moraalsed põhimõtted on asendunud toore geopoliitilise kalkulatsiooniga.

Eriti ilmekas oli see dünaamika Volodõmõr Zelenski ja Trumpi kohtumisel. Ukraina president üritas Trumpi veenda ühistes majandusprojektides, pakkudes ligipääsu kriitilistele maavaradele, kuid põrkas vastu Trumpi ärimehelikku suhtumist. USA nõudis 500 miljardi dollari suuruse võla katmist, väites, et need maavarad kuuluvad sisuliselt ameeriklastele.

Hääletus ÜRO-s kui pöördepunkt

Selle uue reaalsuse kinnituseks sai ÜRO Peaassambleel toimunud hääletus. Kui varem toetas Washington Moskva-vastaseid resolutsioone, siis sõja kolmanda aastapäeva paiku pakkus USA oma pehmendatud resolutsiooni, mis agressiooni otseselt ei hukka mõistnud.

Tulemus oli kõnekas: 93 riiki toetas Ukraina esitatud resolutsiooni, samas kui USA ühines Venemaa, Valgevene ja Põhja-Koreaga, hääletades selle vastu. Harding märgib, et see samm tähistas ajaloolist murdepunkti, kus USA loobus oma rollist maailma moraalijuhina.

Murmanskis märtsis 2025 peetud kõnes andis Putin Trumpi Gröönimaa-plaanidele avaliku heakskiidu. Ta nimetas neid tõsisteks ja ajalooliselt põhjendatuteks, püüdes sellega legitimeerida ka omaenda agressiooni Ukrainas. Sisuliselt teatas Kreml, et kui USA võib endale territooriume annekteerida, siis on ka Vene-Ukraina piiride muutmine aktsepteeritav.

Trumpi sõltuvussuhted

Raamatus analüüsitakse ka Trumpi võimalikku haavatavust Moskva ees. Harding viitab 1985. aasta KGB juhistele, kus värbamiseks sobivate iseloomujoonte hulgas loetleti uhkust ja ambitsioonikust, omadusi, mida paljud eksperdid Trumpis näevad. Tema korduvad visiidid Moskvasse ja keerulised finantstehingud viitavad sellele, et tema otsused võivad olla suunatud mitte vaid USA huvides, vaid ka isiklike kohustuste katmiseks.