Lukas Bärfussi romaan «Jahikull» lahkab inimsaatuse haprust Zürichis

Šveitsi kirjanik Lukas Bärfuss toob lugeja ette 2014. aasta Zürichi, kus ühe mehe 36-tunnine allakäik peegeldab laiemat eksistentsiaalset kriisi. Teos analüüsib inimolu habrust ja saatuse kapriissust läbi uuriva jutustaja silmade.

Šveitsi kirjanik Lukas Bärfuss on oma 2017. aastal ilmunud romaanis «Jahikull» asetanud fookusesse ühe mehe viimased 36 tundi Zürichis. Teos rekonstrueerib sündmusi, mis said alguse 11. märtsil 2014 ning lõppesid traagiliselt kolm päeva hiljem eeslinna rõdul.

Raamatu peategelane Philip, kes läheneb oma viiekümnendale eluaastale, satub eksistentsiaalsesse kriisi ajal, mil maailm tema ümber tundub lagunevat. Bärfuss põimib jutustusse globaalsed rahutused, viidates Malaysia Airlinesi lennuki kadumisele ja linnugripipuhangule Hiinas. See laiem foon rõhutab peategelase sisemist ebakindlust, kus ta püüab vastata ürgsetele impulssidele meetoditega, mis viivad ta paratamatult hukatusse. Teose keskmes on Philipi enese pihtimuslik tõdemus: «Jah, mu kihud on mind rahutuks teinud. Loomulikult on ka minul sundmõtteid...»

Loo jutustajaks on Philipi sõber, kes püüab teose vältel mõistatada, mis põhjustas selle kiire ja fataalse allakäigu. Uurimisprotsess viib lugeja Bellevue kaubamaja esistelt tänavatelt vähem glamuursetesse paikadesse. Sündmuste ahel, alates kaotatud rahakotist ja surnud jaapani matemaatikust kuni kadunud saabasteni, on küll kaardistatud, kuid nende taga peituv sügavam põhjus jääb lugejale ja jutustajale mõistatuseks.

Bärfuss, keda tuntakse Šveitsi nüüdiskirjanduse ühe teravmeelsema autorina, kasutab «Jahikullis» inimelu hapruse ja saatuse juhuslikkuse teemasid. Tema kirjutamisstiil on detailne ja kohati dokumentaalne, luues Zürichist pildi kui kohast, kus iha ja surm omavahel põrkuvad. Autor ei anna lihtsaid vastuseid, vaid esitab maailma kui süsteemi, mis laguneb üksikuteks, sageli tähendusetuteks kildudeks.