Loomaarst hoiatab: ohtlikke parasiite võib saada metsamarjadelt ja porilompidest

Loomaarst Gerlin Järvela selgitas, et suvised loodusretked ja välisreisid võivad kaasa tuua tõsiseid zoonoose, loomadelt inimestele kanduvaid haigusi. Ohtlikud patogeenid võivad inimesteni ja lemmikloomadeni jõuda nii pestmata metsamarjadelt, seisvatest veelompidest kui ka tänavakoerte laksu kaudu. Ennetamisel on peamiseks kaitseks teadlikkus ja elementaarne hügieen.

Suvi toob kaasa rohkelt loodusretki ja reise kaugematesse paikadesse, kuid nendega kaasneb sageli alahinnatud risk nakatuda loomadelt inimestele kanduvate haigustega. Loomaarst Gerlin Järvela selgitas ERR-i saates „Huvitaja", et patogeenid ei arvesta liigipiiridega ning võivad inimeste ja nende lemmikloomadeni jõuda ootamatutel viisidel.

Metsamarjad ja rebaseväljaheidete oht

Üks varjatum oht peitub Eesti metsades laialdaselt levivas ehinokokoosis. Rebased eritavad keskkonda paelussi mune, mis satuvad otse maapinnale ja taimestikule. Kui inimene korjab marju või seeni ning ei pese neid enne söömist hoolikalt sooja veega, võivad parasiidimunad jõuda organismi vereringesse. Sealt rändavad vastsed maksa või ajju, kus moodustavad aeglaselt kasvavaid tsüste. Kuna peiteaeg on pikk, avastatakse kahjustused sageli alles siis, kui olukord nõuab kirurgilist sekkumist.

Oht ei piirdu metsaga, rebased ja kährikud külastavad kodaaed regulaarselt ning jätavad sinna maha nakkusohtlikke jälgi. «Täpselt samamoodi võivad nad jätta parasiitide mune ka meie aeda. Kui me siis läheme ja korjame sealt mõne värske ploomi või õuna, võib samasugune ringlus korduda,» selgitas Järvela.

Seisev vesi kannab leptospiroosi

Närilised, rotid ja hiired, eritavad leptospiroosi tekitavat bakterit uriiniga keskkonda, kust see vihmasajuga seisvatesse veekogudesse koguneb. Lemmikloomad võivad nakatuda tänavaloikudest joomisel. «Ärge laske oma loomadel porilompidest või seisvatest veekogudest juua, sest sinna see uriin just valgubki ja seal bakter pesitseb,» rõhutas loomaarst. Nakatunud koertel tekivad rasked maksakahjustused, mis avalduvad limaskestade kollasusena.

Sama bakter ohustab otseselt ka inimesi. Esmalt tekib kõrge palavik, lihasvalu ja tugev nõrkustunne, mis meenutab tavalist külmetust. Eriti ohtlik on supelda väikestes seisvates veekogudes, kus lapsed võivad kogemata vett alla neelata.

Kodukass vajab igakuist ussirohtu

Vähem teada on oht, mida toovad kodutuppa vabalt õues käivad kassid. Kuigi kassid ise leptospiroosi tavaliselt ei haigestu, levitavad nad bakterit edasi ning toovad karvkatte ja käppadega sisse hulgaliselt siseparasiite. «Kui teil on õues käiv kass, ei piisa sellest, kui anda talle ussirohtu paar korda aastas, vaid seda tuleks teha iga kuu,» ütles Järvela. Kuna kassid hoiavad inimestele lähedal ja nende liivakaste koristades on ülekandetee väga lihtne, on regulaarne tõrje hädavajalik.

Metsloomadega otsene kokkupuude pole nakatumiseks isegi vajalik. «Põhimõtteliselt ei pea lemmikloom rebase või kährikuga isegi otseses kontaktis olema. Kui metsloom on kuskil püherdanud ja meie loom läheb pärast samasse kohta, on üsna kindel, et ta saab nakkuse,» täpsustas loomaarst.

Reisimine toob eksootilistest riikidest marutaudi ohu

Välismaale reisijaid ootavad täiendavad ohud. Marutaud tapab maailmas aastas üle 50 000 inimese, kellest märkimisväärse osa moodustavad lapsed. Eesti on ametlikult marutaudivaba, kuid arengumaades ringleb viirus laialdaselt. Sümptomite ilmnemisel lõppeb haigus eranditult surmaga.

Turistid silitavad sageli soojades riikides tänavakoeri ja -kasse, teadmata, et pealtnäha terve loom võib juba nakatunud olla. «Loom võib küll olla kõhnake ja tekitada haletsust, kuid see ei tähenda, et tal poleks juba marutaudiviirust sees. Kui ta hammustab, hakkab ohutunne tööle, kuid tegelikult on reaalne oht olemas juba siis, kui loom lakub teie kätt, millel on pisike marrastus või kriimustus,» kinnitas Järvela. Haiguste ennetamisel on peamine kaitse teadlikkus ning elementaarne hügieen, ja ettevaatus tundmatute loomade suhtes.